26. okt 2015

Kuidas meie paradiisikodu õudukaks muutus

Oleme nüüd oma uues kodus peaaegu nädala olnud ja meie rõõmu on sisse löönud väiksed mõrad. Kuigi üldjoontes oleme oma elamisega siiski väga rahul, sest siin on kõik eluks vajalik olemas, siis nüüd on juhtunud paar asja, mis panevad meid siiajäämist kaaluma.

Nimelt on algusest peale meie magamistoas olnud natuke veider lõhn, kuid me ei pööranud sellele suurt tähelepanu. Seejärel hakkasid Hannese jalgadele hommikuti sügelevad punnid tekkima, minul oli neid vaid alguses ja ainult paar tükki. Ajasime sääskede kaela, sest tuulutasime magamistuba iga päev ja eeldasime, et putukad on lihtsalt sisse lennanud.

Kui aga ühtegi sääske enam näha polnud ja aknaid kinni hoidsime, aga Hannes ikka igal hommikul sügeles, siis hakkasime kahtlustama, et siin on midagi palju rõvedamat mängus kui sääsed. Natuke guugeldamist näitas, et suure tõenäosusega on tegu:

a) Kirpudega
b) Lutikatega

Lutikate "kasuks" rääkis see, et putukahammustused ilmnesid öösiti ja toas oli imelik lõhn. Nimelt pidid need elukad päeval ilusti peitu pugema, et sa neid üles ei leiaks ja siis, kui sa öösel oma õndsat und näed, jooksevad nad sulle teki alla ja mängivad Draculat. Lisaks pidavat nad eritama spetsiifilist lõhna, mille abil nad omavahel suhtlevad või teistele lutikatele teada annavad, et see voodi siin on juba nende rajoon.

Mõte sellest oli lihtsalt nii talumatult rõve, et jooksime kohe magamistuppa, rebisime kõik linad ja madratsikatted maha ning uurisime üksipulgi, kas miski viitab just nendele olenditele. Kusagile "Lutikas oli siin" polnud soditud, aga kahtluseseeme oli juba istutatud ning seal toas me magada ei suutnud. Sel ööl magasime hoopis oma külalistetoas ning Hannes ärkas keset ööd paar korda üles, et võimalikele lutikatele šokiteraapiat teha- pani tule põlema ja rebis teki maha, et putukad otse teolt tabada. Ühtegi satikat leida õnneks ei õnnestunud, sest kui ma oleks näinud, kuidas mingi lutikagäng meiega koos teki all magab, siis ma oleks Eestisse välja jooksnud.

Hommikul enam Hannesel uusi sügelevaid punnikesi polnud tekkinud, nii et eeldasime, et kogu putukaelu käib puhtalt meie magamistoas. Muuseas, selgituseks peaksin ütlema, et mind putukad ülemäära pole kunagi armastanud ja seetõttu on ka loogiline, et nad pigem Hannest ründasid ja mind peale esimest paari ampsu mahakantuks loeti. Saatsime majahaldurile e-maili, et me kahtlustame lutikaid ning meile lubati, et saadetakse mees kontrollima.

Tenerifel saime ise tunda hispaanlaste aeglust ja oleme ka palju lugusid kuulnud sellest, kuidas keegi jääbki igaveseks remondimeest ootama. Ükski majutusasutus aga ilmselt ei taha, et keegi neile arvustuseks kirjutaks, kuidas neil voodites lutikad on, nii et peame au andma hotelli kiirele reageerimisele. E-mailile vastati mõne minuti jooksul ja juba poole tunni pärast helises uksekell.

Ilma küsimusi esitamata vahetati kohe välja madrats ja kõik linad ning tuba tossutati mürki täis. Jääb üle ainult loota, et lutikad, või mis iganes võimalikud putukad, ei jaksa kaua hinge kinni hoida ja surevad selle mürgi kätte ära. Igaks-juhuks ostsime ikkagi ka ise veel aerosoolmürki ja pulbrit ning ilmselt homme tossutame toad nii põhjalikult üle, et ükski elusorganism peale meie siin püsima ei jääks.

Peale lutikauudise juhtus ka teine asi- mina istusin suures toas arvutis ja Hannes oli köögis kui järsku täitis korterit pikk kolin ja klirin. Minule tundus, et see hääl tuli köögist ja jäin lihtsalt Hannesele otsa vaatama, et miks ta otsustas järsku taldrikuid lõhkuma hakata. Tema aga omakorda vaatas mulle otsa: "Mis see oli?"

Tõmbasime siis vannitoaukse lahti ja selgus, et põrand olid katkiseid kahhelkivi tükke täis. 4 plaati olid lihtsalt otsustanud, et neile nüüd aitab ja hüppasid üheskoos seinast lahti maha kildudeks. See juhtus muuseas samal õhtul kui me jõudsime järeldusele, et me jagame elamist putukatega. Vaatasime lihtsalt põrandal vedelevat sodi ja mõtlesime, et mis moodi me nüüd seda edasi ütleme. Saadame lihtsalt e-maili: "Hei, Teil on lutikad voodites ja kahhelkivid kukuvad iseenesest seinast ära. Me vannume, et kõik on tõsi!"



Ausalt, endalgi oleks raske uskuda seda, kui just paar päeva tagasi oled neile saatnud e-maili, et arutada siia edasijäämist, sest siin nii meeldib. Kõlab nagu tahaks hinda alla kaubelda, või mis? Otsustasime, et anname teada ühest probleemist korraga, nii et hetkel teatakse ainule meie lutikaprobleemi. Kahhelkivi suuremad tükid korjasime hunnikusse ja jätsime tõestuseks vannituppa, et siis kunagi, kui süda ütleb, et õige hetk on käes, sellest teada anda. Või parandame hoopis seina ise salaja ära.

Meie järgmised päevad lähevad seega mürgise tähe all ning lükkasime siiajäämise otsustamise veidi edasi. Nagu ikka- eks näis.

Praegu aga pean minema ja millelegi muule mõtlema, sest selle postituse kirjutamine ajas mind sügelema.

Kui tekib huvi meie postitusi jälgida, siis ülespoole kerides saate lehe paremal pool sisestada oma e-maili aadressi ning uue postituse korral saadetakse Teile e-mail :)


22. okt 2015

Prügidelfiinid ja video meie kodust

Viimastel päevadel oleme võtnud marurahulikult ning ringi kihutamise asemel käisime hoopis L'Oceanogràficus ning telkisime Camping Playa Tropicanases. Siinkohal suure tänud, kummardused ning kallid Kaarlile ja Kristinale, kes meid L'Oceanogràfic piletitega varustasid- muchas gracias, amigos!


L'Oceanogràfic oli väga suurt rõhku pannud keskkonna, eriti ookeanite, puhtamaks tegemisele. Terve asutus oli täis erinevaid nippe, kuidas oma ökoloogilist jalajälge võimalikult väiksena hoida ning näiteid sellest, kuidas inimetegevus on erinevaid liike mõjutanud. Ka delfiinishow’s oli eraldi osa pühendatud sellele, kui palju on meie meredes ja ookeanites plastikut. Tubli väike delfiin korjas ilusti vees ulpivad võrgujupid oma nina otsa ja tõi demonstratiivselt need kaldale. Hannes leidis, et see õpetab, et me võime prügi ookeani visata küll, delfiinid koristavad ära. Mina aga oma üliemotsionaalsuses poetasin jälle pisara- no nii armsad on need delfiinid, kahju kohe, et nad peavad oma elud seal pargis ninaga võrgujuppe korjates ära veetma.

Tõele au andes on peaks siin igal tänaval need puhtusenipid olema, sest hispaanlased ei ole just kõige puhtamad inimesed Euroopas. Tänavatel prahti lendab nii, et jagub ning silma on ka jäänud, et paljud ei pese peale WC-s käimist oma käsi, mis on eriti rõve harjumus. Prügi oleks tänavatel ilmselt vähem, kui prügikaste rohkem oleks - üldiselt peab ikka mõnda aega oma prügiga ringi käima, enne kui prügikasti leiad. Ja kui leiadki, siis see prügikast on juba ääreni täis, nii et midagi juurde väga ei mahu või on see kast lihtsalt puruks pekstud.

Väga palju juttu L'Oceanogràfic pargist aga teha ei ole, pigem jagame paar huvitavat fakti ning näitame pilte:

*L'Oceanogràfic hõlmab 110 000 ruutmeetrise suurusega ala.

*Kõigi akvaariumite (kokku on neid 9) üldine koguveemaht moodustab 42 miljonit liitrit.

*L'Oceanogràfic kuulub Kunsti- ja teaduslinnaku koosseisu.

*L'Oceanogràfic on Euroopa suurim okeanaarium. Selles on umbes 45 000 isendit 500 erinevast liigist. Lisaks kaladele on esindatud ka imetajad, linnud, roomajad ja selgrootud.

Prügikoristustiim 
Hea hambumus

Pildilt pole hästi aru saada, kuid tegelikult näitas see, millist inimeste tekitatud sodi võib leida mereloomade seest
Merikilpkonnasid püütakse eriti julmal viisil
Õhtul leidsime endale hea telkimiskoha nimega Playa Tropicanas, mis asub Alcossebre linnas. Tegu on päris suure karavanpargiga, kus on olemas ka telkimisplatsid, kämpingud ja väiksed korterid. Meie valisime telkimisplatsi, sest kaasavõetud kaks madratsit ja telk pidid oma olemasolu kuidagi õigustama. Koht ise on korralik, lausa väga korralik. Siin on suured WC-d ja duširuumid, kõik väga puhtad ja kaasaegsed ning olemas on ka võimalus pesu pesta. Lisaks on siin nii väli- kui ka sisebassein ja päevitusalad, pluss oma isiklik väike supermercado, kust saad süüa, päevitusriideid, pikendusjuhtmeid jne. Pole üldse mitte paha.


Sisebassein ainult meile kahele
Paistab, et selle kohaga on rahul päris paljud, sest isegi praegusel madalhooajal on siin väga palju karavane. Tundub, et mitmed ka päriselt elavad siin oma karavanidega, sest mõnel on kohe täitsa kodu püsti pandud. Satellidipannid on katustel, puud ja põõsad on ilusti karavanide ette pottidega sätitud ja terve suur plats on katusealuseks tehtud. Meiega tegi juttu ka üks briti vanahärra, kelle pilku tõmbas me autol lehviv Eesti lipp. Olevat nad oma naisega 9 aastat tagasi Tallinnas käinud ning väidetavalt oli Tallinn neile väga hea mulje jätnud, kuigi nad olid palju vihma saanud. Samas ütles, et Läti neile väga ei meeldinud, sest palju oli koledaid Nõukogude aegseid paneelmaju. Hea, et nad siis Tallinnas olles Lasnamäele ei sõitnud.



Meie väike kodu
Vanahärra küsis ka me käest, et kas me tulime paariks nädalaks või mis meie plaanid on, kui juba nii kaugelt kohale sõitnud oleme. Kuuldes, et ideaalis me jätaks sel aastal talve vahele ning veedaks selle Hispaanias, siis imestus ei jäänud tulemata: „Aga te olete nii noored? Seda teevad tavaliselt vanad inimesed.“. Mis teha, ju me siis oleme noored pensionärid. Aga noored pensionärid Hispaanias, nii et me ei kurda.

Üleeile, 20. oktoobril, seadsime end sisse Benicassimi linnas, kuhu jääme nüüd vähemalt kuuks ajaks. Seda aega, mil siin oleme, kavatseme ära kasutada, et otsida endale püsivamat korterit või kui siin tõesti väga meeldib, võime ka siia korterisse kauemaks jääda. Allpool võite ka näha videotuuri meie uues kodus:

Eile käisime ka Hispaania stiilis šoppamas, mis tähendab, et veetsime toidupoes umbes 1-1.5h ning käru oli toodetest kuhjas. Kuna meie korteris polnud hetkel mitte midagi olemas, siis oli vaja kõik tarvilik ühekorraga ära osta. Nüüd vähemalt saame kodus ise süüa teha ning ei pea kohalikke „restorane“ nuumama.

Restoranidest rääkides- hispaanlased panevad palju suuremat rõhku toidukoha välimusele kui toidu enda kvaliteedile. Oleme käinud mitmes restoranis, mis välimuselt on täiesti viisakad, kuid toit ei kannata eriti kriitikat. Camping Playa Tropicanase lähistel asuvas restoranis sain Hannes liha, millest pool oli ilusti küpsenud ja pool oli täiesti toores ning minu lõhe oli täielikult maitsestamata ning samuti seest väheke kahtlane. Hannes mainis oma toorest lihatükki ka teenindajale, kuid ta lihtsalt naeratas, vehkis käega ja ütles „sorry“ ning sellega asi lõppes. Ning see polnud esimene kord, kus me sellise toidu osaliseks oleme siin saanud, nii et ei saa siinseid toidukohti just taevani kiita.

Toidud on kehvad, aga vähemalt vein on aus
Õnneks on nüüd aga „restotoidud“ selja taga ning saab ise rahus körti keeta. Päike paistab, mandariin on värske ja ühtegi prussakat ei ole veel korteris näinud- pole üldse mitte paha.
Hispaanias Kalevi küpsist nautimas- aitäh, Laane!
Kui tekib huvi meie postitusi jälgida, siis ülespoole kerides saate lehe paremal pool sisestada oma e-maili aadressi ning uue postituse korral saadetakse teile e-mail :)

16. okt 2015

Pagulaskontroll, vale pööre ja raha lõhn

Esmaspäeval said tööasjad Slovakkias lõpetatud ning teisipäeval võtsime suuna jälle Hispaania peale. Ilm ei olnud oma sombususega väga lubav, kuid see meid ei morjendanud. Laadisime hoopis auto jälle viimse uksetihendini täis ning asusime teele.

Teisipäevane ilm
Sõitsime läbi Ungari Austria poole ning piiri juurde jõudes mõistsime, et oleme Schengeni mugavustega ikka väga ära harjunud. Istusin, võiks öelda, et isegi lebotasin, kõrvalistmel ja närisin saia kui nägime, et autod jäävad piiril seisma. „Mhish sheishak shee on?“ küsisin saia täis suuga ja ei saanud aru, miks kõik lihtsalt juba Austria mägedesse ei kihuta. Piirikontroll! Õigus, pagulased, aafriklased, süürlased, eestlased, appi-appi, piirid kinni! Viskasin saia tagumisele istmele ja otsisin meie uhked ja esmakordselt kasutatavad passid üles. Nii põnev oli, viimati sain kellelegi piiripunktis oma passi näidata klassiekskursioonil Lätti ja see oli nii ammu, et mu mälu hakkab kahtlema, kas see oli ikka päriselt.

Väga sügavat huvi piiritädi siiski me passide vastu ei tundnud. Hannesele vaatas vähemalt otsa, minule ei langenud seegi au. Küsiti, kuhu me siis läheme nüüd enda meelest ja kuuldes, et Hispaaniasse, läksid silmad suureks: „Spain??“. „Yep, long trip.“. Noogutus, naeratus ja lasti teele. Meil oleks vabalt võinud olla terve auto pagulasi täis, igas spordikotis üks- keegi poleks teada saanud. Kahju kohe, et ühtegi kaasas polnud, põhimõtte pärast oleks üle piiri viinud, lihtsalt sellepärast, et oleks saanud.

Ilm läks aina süngemaks ning siis hakkas tibutama… seejärel sadama… ning lõpuks saime korraliku survepesu taevast, mis kestis mitusada kilomeetrit. Esialgsed ilusad plaanid minna Veneetsiasse romantilisi pilte tegema ja paadiga Kuu poole aerutama, kandsime maha- põhimõtteliselt saime aerutada juba ka autotee peal. Veneetsiast sõitsime seega kalgilt ja külmalt mööda ning võtsime suuna hoopis Genova peale.

Üritasin meeleheitlikult vihmas näha
Jõudsime mägisesse Põhja-Itaaliasse ning ma pean ütlema, et ma olen ikka täiskohaga mägede fänn. Mägede vahel võid sõita sadu ja sadu kilomeetreid ja ikka ei tüüta nende nägemine ära. Minu suur mägedearmastus tekitas aga õudu Hanneses, sest mina olin autoroolis ning iga natukese aja tagant jäin andunult mõnda mäenukki vaatama. Kuigi enda meelest ma siiski vaatasin tervelt ühe silmaga teed ja ainult ühe silmaga mägesid, siis vahetasime siiski Hannesega kohad, et ma saaks rahus vaadet nautida.

Enne Genovasse jõudmist käisime söömas ühes järjekordses Autogrillis, mis on Itaalia kiirteede püha peatuspaik- neid on kõikjal ning nad on kõik tükike paradiisist. Nagu Mäo Statoil oma kuuma kakaoga, kui sa oled mootorrattaga ööjaheduses Tartust Tallinnasse sõitmas. Valisime endale toidud välja, tõstsime kandikule ja läksime kassa juurde maksma. Seisame ja ootame, sest kõik kassad on tühjad. Ootame. Heidame kurjad pilgud lauale, kus mitu töötajat istuvad ja juttu sädistavad. Üritan saavutada ühega neist silmsidet, kuid ei miskit. Lõpuks kui maksma soovis hakata peale meie veel üks mees, pani üks töötajatest endale aaaeeeglaselt nokamütsi pähe, tõmbas patsi sealt ilusti välja, ütles teistele veel paar sõna juttu ja siis tuli kassasse. Aga no, mis sa teed, kui tähtsad jutud vaja naistega rääkida, vähemalt lõpuks ta tuli.

Kui olime oma õõnsad kõhud jälle toiduga täitnud, jätkasime sõitu Genova poole. Me oleme sel aastal korra juba seda teed sõitnud, kui sõitsime autoga Põhja-Itaaliast Lõuna-Itaaliasse (siinkohal häbematu promo meie MTÜ facebooki lehele, kust võite selle reisi kohta ka pilte näha- facebook.com/yksmaailm) ning tol korral sai Itaalia kiirteedel nii mõnigi vale pööre tehtud, sest navigeerisime puhtal paberkaardi järgi ja paar korda läks väheke nihu. Üks nendest kohtadest, kust me valesti pöörasime ja seejärel ilmatuma pika aja linna vahel õiget teed otsisime, oli Genova. Kahjuks kumbki meist seda ei mäletanud, et just seal me eelmisel korral saatusliku vale pöörde tegime. Küll aga tuli see kohe meelde, kui me jälle Genova linna sisse sõitsime ja end mere äärest leidsime.

Peab kahjuks tõdema, et ka üritades linnast välja sõita, tegime sama vea, mis aasta alguses ja jõudsime jälle valesse kohta. Meil oli küll seekord GPS peal, kuid tundub, et just see kant seal on nii segane ja keeruline, et isegi GPS läks lolliks ja nool hakkas ekraanil edasi-tagasi hüppama ning teed uuesti kalkuleerima. Lõpuks jõudsime ühele teele, mis näitas, et me peaks sõitma 12km, et teha tagasipööre. Pingul närvide ja vihase meeleoluga hakkasime sinnapoole sõitma, sest mida muud meil ikka teha oli. Aga oli.

Sealkandis on väga palju tunneleid ning rohkem aega veedad sa mägede sees kui nende peal. Vastassuunaliste tunnelite vahel olid mingisugused käigud, ilmselt mõeldud hädaolukorra jaoks ja kindlasti mitte selleks, et kaks kurja eestlast seal tagasipööret saaksid teha. Valides 24 lisakilomeetri ja ühe illegaalse manöövri vahel, langes valik viimase variandi kasuks. Eirasime kõike, mida autokool meile kunagi tunnelite ja kiirteede kohta õpetanud on, ning keerasime auto tunneliseina sisse. Kuna ava asus pimedas kurvis ja meie eest vuhises mööda veoautosid, siis puhta õnne peale ei julgenud teele keerates minna. Veoauto meie Mazda külje sees oleks ilmselt reisi tempot kõvasti maha tõmmanud. Läksin autost välja, kuulsin, et tunnel ei kaja, mis tähendas, et ühtegi autot ei tule ning jooksin üle tee, ise Hannesele vehkides, et ta mulle järgi keeraks. Saime oma salakavala manöövriga edukalt hakkama ning lõpuks ometi jõudsime õigele teele ja õigele suunale.

Tol päeval sõitsime kokku 1100km ja jõudsime umbes 150km kaugusele Monacost. Öö veetsime kiirteeäärses tanklas, järjekordses Autogrillis ning esimest korda elus ei hakanud mul autos magades külm! Ärkasin veel millegipärast öösel mitu korda üles ja imestasin, et mul ei ole külm. Väga üllatav see tegelikult ei peaks olema, sest õhtul kell 23 oli seal 17C sooja.

Kolmapäeva hommikul tegime tanklas enne minekut kiired cappuccinod ja croissantid. Hannese kuuseoksa pildiga pangakaart tekitas müüjate seas elevust ja rõõmu, vaatasid kohe kahekesi seda maalähedast kaarti ja naeratasid. Tanklas jäi tugevalt silma see, et me olime oma cappuccinodega nõrgad ja väetid, sest õige inimene võtab espresso. Kõigil teistel, peale meie, olid näpus nukutassid, mis oli täidetud aromaatse ja kange espressoga. Lürpisime vaikselt oma hiigeltassidest piima törtsu kohviga ära ja hakkasime Monaco poole sõitma.

Monacosse jõudes ütles Hannes esimese asjana: „Kohe, kui sa autoga kusagile linna jõuad, saad sa aru, et sa ei taha seal olla“. Tõesti, tänavad olid kitsad ja käänulised ning liiklus oli tihe ja närvesööv. Leidsime hea maaaluse parkla ning jätsime oma ustava ratsu sinna puhkama, ise minnes Monacot avastama.

Monaco
Esimesena torkavad seal loomulikult silma sadamas olevad jahid, mis kõik üritavad üksteist üle trumbata olles suuremad, paremad, säravamad. Teise asjana sai selgeks see, et Maserati on siin rahvaauto. Porschest ei tasu rääkidagi, neid ilmselt antakse poes iga 10€ ostuga kaasa. Kolmandaks jäime aga vaatama jahtide alla, sõna otseses mõttes. Vesi oli seal lihtsalt niiii selge ja läbipaistev, iga detail merepõhjas oli selgesti eristatav ning kalu sai vaadata nagu nad oleksid akvaariumis.



See oli tegelikult sügav vesi, kus olid jahid sees, kuid vesi oli nii klaar, et tundub madal
Leidsime linna pealt turismiinfo ning küsisime, kust leida pangaautomaati, sest selja taha jäetud Itaalia kiirteed olid meid sularahast tühjaks tõmmanud. Seal töötav mees oli jutukas ja abivalmis ning küsis me käest, mis kell me laev ära läheb, eeldades et me oleme Monacosse tulnud kruiisiga. Ütlesime, et me oleme autoga, mille peale ta tõmbas välja väiksed raamatud sooduskupongidega ja ütles, et tavaliselt need on mõeldud kruiisituristidele, kuid me tundume nii toredad inimesed, et ta annab meile ka. Niisiis, kui keegi satub Monacosse ja tahab soodsamalt muuseumites käia, siis minge kruiisilaevade sadama turismiinfosse ja olge toredad inimesed.

Võtsime õues istet, et lõunat süüa, kui tundsin, et miski kukkus mu õlale. Heitsin pilgu maas siblivatele tuvidele ning aimasin, mis see salapärane õlale kukkuv asi olla võis. Pöörasin aegluubis pead, valmistudes ette selleks õuduseks, mida oma õlal nägema hakkan. Täpselt see seal oligi- kena ports tuvi seeditud lõunasööki, ilusti mu õlal kahte hunnikusse jaotatud. Kinnitasin endale, et see pidavat tähendama, et raha hakkab nüüd igast uksest ja aknast sisse sadama. Muuseas, kui see tegelikult midagi muud tähendab, siis palun seda mulle mitte öelda- vähemalt midagi positiivset tahaksin ma selles tuviintsitendis enda jaoks leida.

Monacos leviv rahalõhn ajas meile mõtted pähe, et läheks teeks lennu helikopteriga, mis teeb tiire ümber Monaco. Palju sa ikka sellisesse kohta tuled, lisaks oli veel ilm ideaalselt päikesepaisteline ja soe. Jalutasime tüki maad maha, et kopteriplats üles leida. Kohale jõudes purustati aga meie mull ja öelda, et 4 inimest minimaalselt, muidu kopterisse ei saa. Pakkusime, et me ootame, kuni keegi siia sama murega tuleb, kuid leti taga istuv mees meie lootuseid ei hellitanud, öeldes, et seda juhtub üliharva, sest üldiselt tulevadki kõik juba neljakesi. Kahjuks pole me Hannesega suutelised poolduma ja kõik need hordid tuttavaid, kes meil tavaliselt Monacos on, just seekord seal polnud, nii et meie eksklusiivne kopterilend jäi ära.

Kopter, millega oleksime lennanud
Läksime selle asemel hoopis automuuseumisse, mis koosnes Monaco printsi autokollektsioonist. Seal võis näha sõidukeid hobuvankritest kuni vormeliteni. Väga suur see muuseum tegelikult ei olnud, nii et see sai üsna kiirelt läbi käidud. Tolleks hetkeks olime juba pool päeva Monacos veetnud ja ringi jalutanud, nii et otsustasime hakata edasi liikuma. Hannes tahtis veel minna Monte Carlo kasiinot vaatama, aga kuna minu kingad olid otsustanud mu jalgadele ville tekitada, jäin teda parkla juurde ootama.


Hannese saabudes hakkasime otsima teed Monacost välja, et liikuda Prantsusmaa poole. See läks meil õnneks päris libedalt ning üsna varsti olime Prantuse kiirteedel. Üpris kohe saime ka aru, et Itaalia kiirteede süsteem on palju mugavam ja parem. Itaalias oli väga konkreetne- võtsid teele minnes pileti ja kui kusagilt teelt maha keerasid, maksid. Põhimõtteliselt saad terve riigi mööda kiirteed läbi sõita nii, et sa ei pea kordagi kusagil peatuma ja maksma. Prantsusmaal on aga päris sogane see asi. Esimesed paar korda pidime maksma iga paarikümne kilomeetri tagant mõned eurod, mis oli väga tüütu. Kõige esimese kiirteele mineku saime küll ilma rahata mingil põhjusel, kuigi masin meilt seda nõudis. Võib-olla jäime liiga kauaks jokutama ning süsteem vaatas, et me ei saa kunagi minema sealt ja lasi lihtsalt läbi. Hiljem tahtsime uuesti oma venitamistaktikat proovida, aga autorivi oli selja taga ning me ei julgenud prantslaste kannatust proovile panna. Viskasime hoopis masinat sentidega ja sõitsime edasi.

Seejärel aga süsteem muutus- järgmises punktis maksmise asemel pidime hoopis pileti võtma, mille eest siis mõne aja pärast tasusime, kuid mingit uut piletit või tšekkigi vastu ei saanud, kuigi jätkasime sõitu kiirteel. Sõitsime siis mõnda aega tasuta maal kui tuli järgmine punkt, kus samuti raha ei küsitud, vaid pidi hoopis uue pileti võtma. Itaalias oli igatahes see kõik paremini ja mugavamalt lahendatud. Itaalias oli nii- sõitsid punktist A punkti B mööda tasulist kiirteed? Selge, maksa 70€. Prantsusmaal on aga nii- hakkad sõitma punkti A? Maksa 1.20€. Nüüd lähed punkti C, läbi B? Võta pilet. Ei, maksa raha. Ei, võta pilet. Oot, kuidas see nüüd oli?

Öö veetsime Hispaania piiri lähed tanklas ning hommikul sõitsime kohe ühe jutiga Valenciasse välja. Siin lähistel võtsime kaheks ööks majutuse ning nüüd olemegi kohal, naudime sooja ilma ja päikest ning plaanime, mida edasi teha. Enam meil 1000 kilomeetriseid sõite ei tule, vaid hakkame endale katust pea kohale otsima. Siia jõudmine langes veidi kehvale ajale, sest praegu on koolivaheajad ning majutused on 90% ulatuses juba kinni pandud. Need vähesed, mis veel saadaval, on aga sellise kosmosehinnaga, et võiksime kohe oma kaasasoleva vara maha müüa, et paar ööd tuba saada. Eks näis, mis me väja mõtleme, praeguseks: "Adios!".
Meie toa aken
Kohalik majakiisu, kes Hannest hammustas

Kui tekib huvi meie postitusi jälgida, siis ülespoole kerides saate lehe paremal pool sisestada oma e-maili aadressi ning uue postituse korral saadetakse teile e-mail :)


11. okt 2015

Kuidas me Tšehhi paljaste pensionäridega spaatasime

Oleme nüüd Vel'ky Mederis olnud juba 6 päeva ning võime paari sõnaga rääkida, mis linnaga tegu on ja mis me ise teinud oleme. 

Kuigi siinne linn ei ole oma 9000 elanikuga just väga suur, siis tegu on ikkagi väga populaarse kohaliku turismisihtkohaga. Meie armas majapidajanna rääkis, et siinne Thermal Corvinuse spaa pidi eriti populaarne olema just tšehhide seas, kuid omajagu käib seal ka ungarlasi ja muidugi slovakid ise ka. Eriline on see spaa selle poolest, et siin on looduslikud ja mineraalirohked kuumaveeallikad. Käisime täna ka ise seal ära, kuid sellest veidi hiljem.

Hetkel räägiks pigem sellest, kuidas me ühel päeval otsustasime, et kui Ungari siinsamas on, siis miks mitte seal korraks ära käia- lihtsalt, et tehtud oleks. Sõitsime siis Gyori linna, mis asub siit umbes 20km kaugusel.

Gyor on Ungari kuues suurim linn ning tegu on Loode-Ungari kõige tähtsama linnaga, sest see asub Viini ja Budapesti vahepeal ning Kesk-Euroopa ühel olulisemail trassil. 1994. aastal avati siin Audi tehas, kus toodetakse nt Audi TT, A3 kabriolette ja paljusid mootoreid. Meie siiski seda tehast üles otsima ei hakanud, sest mis sa selles suurest hoonest aia taga ikka vaatad.

Ungaris oli aga silmal keeruline harjuda hindadega- nimelt 1EUR = 313 HUF. See tähendas seda, et tossupaar maksis 12 000, pesupulber omakorda mõni tuhat jne. Rikkuritena ostsime kohalikust tanklast paarisaja eest näksimist ja hakkasime tagasi sõitma.

Nelja soti eest saad Monsterit
Siinkandis on meeletult palju maisipõlde ning ma ei suutnud vastu panna. Palusin Hannesel auto kinni pidada ja jooksin põllu peale raksu. Rebisin kiirelt kolm tõlvikut, naersin kurjakuulutavalt ja jooksin autosse tagasi. Kahjuks puuduvad mul kokkupuuted täiesti värskete, põlla päält korjatud maisitõlvikutega, nii et neid küpsetada üritades keerasin nad veidi tuksi. See ei tähenda, et me neid ikkagi söönud ei oleks- siiski ise, oma kätega korjatud ju!

Varastatud maisi söömas
Meie majutaja rääkis veel, et kuigi Vel'ky Meder on üsna väike, siis siin on mitmeid suuri tehaseid, mis enamasti on seotud autotööstusega. Ta isegi töötab firmas, mis toodab pidureid, uksehingi, uksi jne. Iga tehas pakub tööd 300-900 inimesele, mis tähendab, et suurt tööpuudust siin pole.

Kohalikud saavad ka fitnessi harrastada
Kuna see linn kuulus kunagi Ungari alla, siis siin on veel tänavanimedki kahes keeles- Ungari ja Slovakkia. Keeled on aga nii sarnased, et ungarlased ja slovakid saavad omavahel ilusti suheldud. Aga üks keel, mida kohalikud peaaegu üldse ei oska, on inglise keel. Meie majutaja on siiani ka ainuke inimene, kellega oleme inglise keeles suheldud saanud, poes või spaas pidime käte-jalgadega vehkides hakkama saama.

Näide kohalikust aiast- alati korras ja hooldatud
Ja jõudsimegi otsapidi spaasse. Täna siis võtsime kätte ja käisime kohalikus Thermal spaas ka ise ära. Spaas ei olnud samuti ühtegi inglise keelset silti ega teksti, nii et andsime lihtsalt alla ja läksime kassasse, maksku palju maksab. Kassas ei osatud samuti sõnagi inglise keelt, küsiti hoopis, et äkki me oleme Poolast. Siis juhtus midagi imelikku- vastasime, et ei, Estonia, mille peale kaks naist naerma hakkasid, pöördusid siis kolmanda poole, ütlesid "estonski" ja seejärel kõik naersid ja naersid. Huvitav oleks küll teada, mis legendid siin siis eestlaste kohta liiguvad, et sealt päritolek sellist kvaliteethuumorit pakub, kuid kuna inglise keelt keegi ei oska, siis see jääb igavesti saladuseks.

Saime itsitavate naiste käest oma riietusruumi kapivõtmed kätte ning läksime riideid vahetama. Siis juhtus teine huvitav asi- tuli välja, et siin on naistel ja meestel ühine riietusruum. Eeemmm... oookei. Meie olime ujukad õnneks juba kodus selga pannud, nii et ei hakanud seal kohe kõigi vahel strippama, kuid minu kõrvalolevat vanahärrat küll miski ei häirinud- püksid lendasid hoogsalt jalast ja siis ta seisis seal kogu oma 60-70 aastases ilus. Pärast selgus, et kusagil taganurgas olid olemas ka kabiinid, kus minusugused saavad ka privaatsuses riideid vahetada ning seda võimalust ma rõõmuga ka hiljem kasutasin.

Spaa ise oli täitsa mõnus, kuid nagu meil kipub kombeks olema, siis kui me läheme kuskile huvitavasse kohta, on meie tehnikal aku tühi, nii et ühtegi fototõestust meil ei ole. Aga me käisime küll, päriselt ka! Paar internetist varastatud pilti siia siiski lisan, et saaksite aimu, millise kohaga tegu.




Spaas oli kaks kuumaveebasseini, ühes oli temperatuur 33C ja teises 37C. Meie oma karge põhjamaisusega istusime põhiliselt selles teises basseinis, sest esimeses hakkas jahe. Eriti mõnus oli õuealal olla, kui õues oli 9C sooja ning vihma tibutas, kuid sina olid mõnusalt kuni kuklani kuumas vees.

Spaas oli päris palju rahvast, kuid kogu spaa peale oli vist 10 noort inimest, meie kaasa arvatud. Kõik ülejäänud olid pensionärid, kes oma liigeseid tulid sinna ravima. Aga järelikult on pensionäridel hea maitse- täiesti mõnus soe vesi oli.

Üks, mis seal spaatades silma torkas, on see, et Slovakkias tundub päris tugev machokultuur olevat. See hakkab samamoodi silma ka tänaval reklaame vaadates. Nimelt tundub, et naine peab siin olema ikka iluese ning mees peab olema karvane ja kaaluma minimaalselt 150kg. Reklaampostritel naistel üldiselt üle bikiinide seljas midagi ei ole ning ka spaas jäi väga palju silma seda, kuidas meestel olid täiesti ulmeliselt suured õllekõhud (tõesti, need kõhud... jõuluvana on vana trenniguru nende kõrval) ja samas käevangus olid saledad, kenad naised, kes siis üritasid läbi meeste karvade ja kõhu meheni teed leida. See polekski iseenesest mainimistväärt, kui seda poleks seal nii massiliselt kohanud, lihtsalt silmale väga harjumatu vaatepilt.

Peale 4h enda vees leotamist tulime lõpuks koju ja nüüd puhkame oma raskest puhkamisest.

Järgmise korrani!

Kui tekib huvi meie postitusi jälgida, siis ülespoole kerides saate lehe paremal pool sisestada oma e-maili aadressi ning uue postituse korral saadetakse teile e-mail :)

7. okt 2015

Vel'ky Meder ja võõras mees hotellitoas

Eelmises postituses kirjutasin, et me oleme kahevahel, kas jääda kauemaks Slovakkiasse või minna edasi, et siis Hannes vajadusel tagasi lendaks. Kaalukauss langes seekord Slovakkia kasuks, nii et nüüd oleme vähemalt esmaspäevani veel siin edasi.

Võtsime ühe armsa kodumajutuse Vel'ky Mederi linnakeses, mis asub Bratislavast 60 kilomeetri kaugusel ning allolevast videost võite ka näha meie kodust väikest ülevaadet. Koht ise on väike, nii umbes Keila suurune, kuid siin on meeletult palju igasuguseid majutusvõimalusi. Kõndisime täna linna peal ringi ja tundub, et iga teine on oma kodus mingisuguse majutusteenuse püsti löönud. Kõikide nimed on muidugi nii ülistavad, et tundub nagu oleks kusagile paradiisi sattunud. Iga majake on omale külge kleepinud sildi "Lux" "Villa" "Super""Relax""Comfort" jne jne. Siin on ka veekeskus ja Spa, nii et ilmselt on siin suvisel hooajal korralik siseturism, aga täna nägime ainult ühte vanameest Spa juures, kes õues ringi käies oma lahtise hommikumantlihõlmadega pigem kedagi laste õudusjuttudest meenutas.

Veekeskuse sissepääs
Lisaks kodumajutuse pakkumisele on siin veel väga populaarsed igasugused pubid/baarid/kohvikud, igas pisikeses kolkakülas on neid paar tükki olemas. Vel'ky Mederis on kuurortlinnale kohaselt ka palju isehakanud massööre ja mitme aia peale oli löödud silt massaaži hinnakirjaga. Muuseas, klassikalise 60 minutilise massaaži saab kätte 5€ eest. Ei välista, et ühel hetkel me kellegi aeda ka sisse sajame ja massaaži nõudma hakkame, sest alla 30-aastastele inimestele kohaselt on meil mõlemal näiteks õlad valusad.
Meie majutajad fännavad ilmselt Cartoon Network'i
Meil on ka võimalus aias loodust nautida
Silma on torganud ka see, et slovakid hindavad väga kõrgelt korralikku haljastust ja aed peab neil alati korras olema. Hekid, puud, põõsad on alati kõigil viimse lehekeseni ära pügatud ja rohi on ideaalseks niidetud. Lisaks on paljudes aedades erinevaid kujukesi või kividest laotud kujundeid jne. Naljalt mingisugust metsikut käestläinud võsa siin kellegi aia taga või sees ei näe.

Vel'ky Meder
Üldiselt on Slovakkias päris kodune tunne, Bratislava vanalinn oli peaaegu identne Tallinna vanalinnaga ja siinpool Slovakkiat on loodus samuti peaaegu täpselt samasugune, nii et tunne on küll selline nagu oleks lihtsalt Tallinnast kusagile Ida-Virumaale sõitnud- kõik on sama, ainult keel on teine.
                                   
Kui tekib huvi meie postitusi jälgida, siis ülespoole kerides saate lehe paremal pool sisestada oma e-maili aadressi ning uue postituse korral saadetakse teile e-mail :)

6. okt 2015

Vanamees Mazda ning meie esimesed päevad

Oleme juba 3 päeva seigelnud, nii et nüüd on hea hetk vaadata, kuhu me jõudnud oleme ja kuidas see õnnestus.

Esiteks tooks välja mõned detailid meie ettevalmistusprotsessist. Kuna me otsustasime ujuda vastuvoolu ja mitte minna Hispaaniasse lennukiga, vaid hoopis autoga, siis see nõudis meilt veidi ettevalmistusi, et me kohe Ikla piiripunktis autoga teele ei jääks.

Meie ustavaks ratsuks on 2000 aasta Mazda Premacy, mille läbisõiduks oli juba reisi algushetkel 275 300km. Selleks, et auto ikka ühes tükis kohale jõuaks, vahetasime (vahetasime = Hannes vahetas) ära:

* Esimesed pidurikettad
* Esimesed piduriklotsid
* Hammasrihmapinguti
* Hammasrihmarullik
* Šarniir
* Stabilisaatori otsad
* Karteripõhi
* Õlifilter
* Õli
* Kojamehed

Kaunis uus piduriketas

Kuna auto esiklaas oli ilmselt kõik need 15 aastat sama olnud ja kehvade ilmaoludega pidi sõidu ajal aknast välja vaadates sageli lihtsalt puhta lootuse ja õnne peale minema, siis sai ära vahetatud ka esiklaas. Muuseas, kohe esimesel õhtul teel olles ei suutnud ära imestada KUI suur see vahe ikka eelmise klaasiga on. 4K resolutsiooniga oli ikka teine pilt küll ja ööpimeduses sõit ei tundunudki nii vastumeelne.

Kui keegi oskaks mulle seletada, mida tähendab selline liiklusmärk, siis ma oleksin väga õnnelik
Enne äraminekut käisin veel kodus perega kooki söömas ja õhtul mängisime paari sõbraga kaarte ning laupäeva hommikul kell 9.25 lõime Mazdale hääled sisse ja asusime teele. Poolel teel Pärnu meenus, et mõlemad jätsime oma padjad koju, mis sest, et eelnevalt olime vandunud, et just need tahame kaasa võtta, sest nad olid lihtsalt niii head ja pehmed ja kusagil maailmas kindlasti pole nii häid patju. Kuna piinlik oleks peale suuri kallisid ja hüvastijätte sõita tagasi koju padja järgi, siis jätkasime sõitu ja mõtlesime neile kahele padjale, mis julmalt maha jäeti ja nüüd üksinda voodil lebavad. Pärnus tegime oma esimese peatuse, et osta reisule kaasa leiba ja sprotte (mmm... sprotid). Varsti selgus, et neid peatuseid tuli päris palju. Ilmselgelt oleme jäänud vanaks ja väetiks, sest kogu selle 790km sõidu peale, mis me esimesel päeval tegime, tegime kokku umbes 5-6 peatust.

Leedus avastasime, et olime koos patjadega koju jätnud ka teedeatlase. Eelmise aasta kevadel sõitsime samuti Poola poole ja Leedus avastasime täpselt sama asja. Mis siis ikka, peatusime täpselt samas tanklas, kus eelmisel aastal ja proovisime sealt atlast leida. Ilmselt aga sellele tanklale ei piisanud sellest, et kaks eestlast kord aastas seda atlast ostavad, nii et see oli müügilt eemaldatud. Ei tasu aga siinkohal peast kinni haarata, et kuidas me küll edasi oskasime minna, sest paar tanklat edasi jõudsime imelise Statoilini, kust saime uue teedeatlase. Täpselt samasuguse nagu me olime ostnud eelmisel aastal.

Esimesel õhtul jõudsime välja peaaegu Varssavini ning öö veetsime autos ühes kiirteeäärses tanklas. Autos oli hämmastavalt mugav magada, kuigi mina puutusin kokku oma igavese telgis/autos/ükskõikskusmittetoas magamisega- öösel hakkas jalgadel ikkagi külm. Piiksusin Hannesele, et ta auto tööle paneks ja natukese aja pärast oli juba varvastel hea soe olla.

Hommikul jätkasime sõitu Slovakkia poole ning siinkohal tahaksin öelda, et kõik, mis ma Poola kohta kuulnud olen, on üks suur vale! Esiteks ei näinud ma ühtegi prostituuti (milline sügav pettumus) ja teiseks- millised võrratud-võrratud teed. Lihtsalt vajuta gaasi ja lenda mööda lõputuid siledaid teid. Liiga palju ei saanud muidugi ka vajutada, sest olime vanamehest Mazda üpris korralikult täis koormanud, kuid nii palju kui sai gaasi anda, ilma et auto šokki ei saaks, nii palju sai ka gaasi antud.

Nunnu majake Slovakkias

Teine päev kulges väiksema arvu pausidega, kuid palju aega kulus Slovakkias. Esimene suurem ajakulu tuli kohe üle piiri jõudes, mis möödus ilma suuremate tseremooniateta- isegi korralikku riigisilti ei suutnud me silmad tuvastada. Esimesed 30-40km looklesid mööda kitsaid mägiteid ja kiirus eriti üle 60km/h ei tõusnud. Siis jõudime väheke kiirema tee peale, kus sai juba umbes 100km/h sõita, kuid siis tuli uus takistus- millegipärast oli ühes linnakeses foor, mille läbilaskevõime ei olnud just kiita ja see tekitas suuremat sorti seisaku. Kui selle ükskord edukalt läbisime, siis jõudsime juba kiirteele, kus slovakid tallasid gaasi ja lendasid meist nagu püssikuulid mööda. Liiklus oli pühapäeva õhtu tõttu tihe, kuid viisakas ja keegi kellelegi jalgu ei jäänud. Siis aga tuli kolmas takistus- kiirteel olid ühel lõigul teetööd, nii et umbes 10km saime me 1. või 2. käiguga rahulikult tiksuda.

Umbes kell 22 õhtul (Eesti aja järgi) jõudsime lõpuks Bratislavasse, kus otsisime üles oma vanalinnas kinni pandud hotelli ja keerasime end kerra ning läksime magama. Uni minul kõige parem ei tulnud, sest nii kriuksuvas ja lärmakas voodis ei ole ma veel maganud. Iga kord kui liigutasid, siis voodi krigises ja kägises nii nagu 10 last hüppaksid seal peal ning paar korda ma isegi ärkasin puhtalt voodikriuksumise peale üles. Hannes aga väitis, et tema sai jälle täiesti normaalselt magada. Oleks endalgi nii häirimatu uni.
Mõtlesime, et tellime hommikusöögiks võileiva... pärast ägisesime ja lõuna jätsime vahele
Tänane päev möödus töiselt, kasutades ära hotelli internetti, et kustutada tuld, mis paar päeva internetist eemalolekut oli tekitanud. Hannesel oli vaja ka käia kohalikus pangas, kus möödus samuti tunnike ning õhtul jalutasime Bratislava peal ning sõime lossi kõrval pannkooke. Bratislavas on üpriski kodune tunne, eriti vanalinnas, mis suuresti ei erinegi Tallinna vanalinnast. Hetkel istume hotellis ja mõtleme, mida teha edasi, sest Hannese tööga seoses võib ilmenda vajadus tulla Bratislavasse veel tagasi. Valikuteks on kusagil siin läheduses veel nädalakese tiksuda või põrutada edasi ja siis vajadusel saab ta tagasi lennata. Valikud, valikud... Eks näis, mis otsusele me jõuame, aga praeguseks head ööd :)
Jaapanlased ja nende sissekodeeritud vajadus kõigest miljon pilti teha

Otsisime jäätisekohvikut, mis millegipärast on Tripadvisori Top 10 seas 2. kohal, mida Bratislavas külastada. Siis kui meie selle üles leidsime, selgus, et see oli kinni :(
Bratislavas hulkumas
Bratislava UFO-vaatlustorn
Vaade kohvikust, peaaegu nagu Tallinn
Bratislava loss


Kui tekib huvi meie postitusi jälgida, siis ülespoole kerides saate lehe paremal pool sisestada oma e-maili aadressi ning uue postituse korral saadetakse teile e-mail :)