24. märts 2016

Valencia põleb, aga autotuled mitte

Täiesti märkamatult on jälle möödunud kuu aega viimasest postitusest. Mu valetav sisetunne ütleb mulle pidevalt, et viimane postitus oli nädal aega tagasi... igal nädalal. Ongi jälle hea võimalus kokku võtta viimase kuu huvitavamad hetked ja siis blogi jälle nädalaks ajaks ära unustada.

Hispaanlaste armastus fiestade vastu on laialdaselt tuntud, aga no neil on neid erinevaid festivale ja pidustusi ikka niiiii palju. Igal nädalal tähistatakse kusagil Hispaania nurgas mingisuguse pühaku päeva. Kõik pühad ei ole üleriigilised pühad ega ei tähenda kohe ka vaba päeva (kuigi enamjaolt praktikas siiski tähendavad), vaid neid tähistatakse ainult mõnes piirkonnas. Meil näiteks oli siin hiljuti "Día de Andalucía" ehk Andaluusia päev, mis tähistab 28. veebruaril, 1980, tehtud referendumit, mille käigus kuulutati Andaluusia Hispaania autonoomseks piirkonnaks. Selle pühaga on aga huvitav see, et muidu tähistatakse seda 28. veebruaril (ja ainult Andaluusia piirkonnas), aga kui on liigaasta, nagu oli sel aastal, siis tähistatakse seda ka 29. veebruaril ja 1. märtsil ka. Kui juba, siis juba. Tegelikult me päris hästi aru ei saanudki, miks seda püha üldse meie linnas kaupluste kinnioleku ja vaba päevaga tähistati, kui tegu oli pühaga, mis puudutas ainult Andaluusia piirkonda ja mida tegelikult ainult nemad oleks pidanud tähistama. Võib-olla siis solidaarsusest otsustati siin ka mitte tööle minna.

Kiire näide Eesti ja Hispaania pühade rohkuse erinevusest- pealpool joont Hispaania pühad, allpool joont Eesti pühad

Teine festival, mis hiljuti kõrvallinnas toimus, oli Magdalena festival, millega tähistatakse linna kolimist Mary Magdalene mäelt rannikualadele 1251. aastal. Pidustused toimusid terve nädala vältel ning iga päev lasti kaks korda päeva "ilutulestikku". Tegelikult mingit tulevärki näha ei olnud, aga rõhku pandi just helile, nii et me kuulsime 20km kaugusel asuvasse linna väga ilusti seda metsikut paugutamist ära. Festivali viimasel päeval on aga traditsiooniks ehitada inimtorne, millest kõrgemad on 5-6 inimese kõrgused. Couchsurfingu kaudu ööbisid meie juures ka kaks Alicantest pärit meest, kes spetsiaalselt nende inimtornide pärast siia kohale sõitsid ja neist osa võtsid. Videot inimtorni ehitamisest ja lagunemisest saate vaadata siit

Couchsurfingu kaudu meil ööbinud Ivan
Pange tähele Eesti lipuvärve :)
Antud torn lagunes veidi ära ja ülevalolevad naine ja laps kukkusid alla
Inimtornist alla sadanud laps kukkus ilmselt ühele all seisnud mehele pähe, nii et mees viidi kiirabiga minema. Lapsega oli kõik korras, rallis mööda festivali ringi. 
Vahepeal jõudsime käia ka Valencia kõige kuulsamas teadusmuuseumis- Museu de les Ciències Príncipe Felipe. Antud muuseum kuulub Kunsti- ja Teaduslinnakusse ning hoone on ehitatud vaalaskeleti kujuga. Muuseum on kõikjal välja reklaamitud kui ülimalt kaasaegne ja interaktiivne muuseum, nii et meie ootused olid üsna kõrgel. Kahjuks aga peab tunnistama, et pettusime. Hoonete kompleks on tõepoolest väga moderne, ilus ja võimas, kuid muuseum ise jäi küll allapoole ootuseid. Muuseumihoone oli väga massiivne, kuid üsna tühi. Pool esimesest korrusest oli pühendatud puidule- kuidas seda kasutatakse, miks see hea on ning üks ala oli täis lihtsalt erinevaid puidust poste, mida said katsuda ja nuusutada, et näha puitude erinevust. Kuusepuud oleme elu jooksul saanud nuusutada piisavalt ja puutüve rõngaste tähendust teadsime juba lapsena, nii et puiduala kõndisime lihtsalt läbi.

Vahva oli seal aga tibude inkubaator, kus saime näha hetke, mil üks tibuke munakoore katki toksis ja seal välja pugema hakkas. Varsti jooksis sinna aga klassitäis lapsi, kes kõik klaasi toksima hakkasid, nii et tibud väga rahus just ei saanud seal ilmavalgust näha.

Juba veidi vanem tibuke
Veel oli huvitav väärarenguga loomade imepisikene osakond, kus erinevate väärarengutega loomad oli purkidesse pandud. See osakond oleks võinud mitu-mitu korda suurem olla, aga kahjuks jäi see ainult mõne purgi tasandile. Samuti oli huvitavam ka optiliste illusioonide osakond, mis oli aga samuti üsna väike, eriti veel nii suure muuseumi kohta.



Väljareklaamitud interaktiivsust selles muuseumis just väga palju ei kohta- seda küll on, aga ausalt-öeldes leiate seda rohkem meie enda Energiamuuseumist Tallinnas. Võite ju nüüd mõelda, et ma olen ärahellitatud tänapäeva internetinoor, aga niisama erinevate asjade kohta lugeda saab tänapäeval igaüks, kel internet olemas. Muuseumi, eriti teadusmuuseumi, teebki huvitavaks võimalus näha ja / või katsuda asju, milleks sul muidu võimalust ei oleks. Muuseumipilet on üsna odav, 8€, nii et kui keegi soovib sinna minna, siis põhimõtte pärast võib siiski ära käia, aga millestki väga fenomenaalsest te ilma ei jääks kui ka ei läheks sinna.

Kunsti- ja teaduslinnaku park
Vaala skeleti kujuga teadusmuuseum
Muuseumite kompleks
Kui muuseumis oli käidud, läksime õhtul Valencia CF vs Athletic Club jalgpallimängu vaatama, sest mõtlesime, et kui juba sellises meeletus jalgpalliriigis nagu Hispaania oleme, siis peaks ikka ühel mängul ka ära käima. Rahvast oli palju ja melu oli suur ning kohalike suureks joovastuseks Valencia veel võitis ka. Kuigi ma olen üsna jalgapallikauge inimene, siis tegelikult oli üritus päris nauditav, sest tegu on harukordselt hea võimalusega end välja elada. Hispaanlased on veel niigi emotsionaalsed inimesed, aga kui nad veel millelegi kaasa ka elavad, siis on staadion täis vehkivaid käsi, sõimusõnu ja lendavaid sihvkakoori.

Enne kui mulle ilaseid sihvkakoori oli pähe lennanud
Jalgpallilt koju jalutades õnnestus mul vastu metallposti kõndida. Jah, kõndida. Mitte joosta, mitte kukkuda, vaid kõndida. Liikusime ühtses rahvamassis staadionilt minema ning oli keeruline näha, mis su tee peal ees võib olla, nii et järsku lõin laksuga oma põlve vastu kõnniteel olnud autotõket ära. Täitsin 10 sekundiga oma aasta ropendamisekvoodi ära, valasin paar vihast pisarat ja lonkasin Hannese käekõrval autosse.
Mu vaene-vaene sinine põlv
Viimase pidustusena käisime siis koos Joani ja Estheriga Valencias Las Fallas tulefestivalil, mis sai alguse sellest, et puusepad viskasid talve lõpus oma töökojast välja erinevad puidu- ja küünlajäänuseid ning põletasid need seejärel 19. märtsil Püha Joosepi auks ära. Nüüd on sellest välja kujunenud aga kahe nädala pikkune festival, mille raames on Valencia tänavatel sadu suuremaid ja väiksemaid paberimassist ja puidust ehitatud kujusid. Kujud on tavapäraselt ehitatud satiirilises võtmes ning nendega tögatakse kõike ja kõiki alates poliitikutest kuni jalgpallurite naisteni. Lisaks on 1.-19. märtsini iga  päev kell 14:00 suur püssirohu põletamine, mis tähendab, et terve linn kajab paukudest ja tekib päris ehe tunne sellest, mis helid võivad kostuda sõjas olles.


19. märtsil ehk Püha Joosepi päeval aga pannakse kõik kujud, välja arvatud parimaks kuulutatud kuju (mis viiakse muuseumisse), põlema. Päris nukker on mõelda, et inimesed kulutavad terve aasta selle peale, et ehitada selliseid fantastiliselt ilusaid ja loomingulisi hiiglaslikke kujusid ja siis need põletatakse lihtsalt mõne minuti jooksul täiesti tuhaks.


Rahvast oli aga eilsel festivali lõpupäeval Valencias meeeeeeeeeeeletult. Viimati olin sellises rahvahulgas aastaid-aastaid tagasi Metallica kontserdil kui oma rokiuimas peaga lava ette ronisin ja siis paaniliselt sealt minema üritasin saada, sest mul puudus täielikult kontroll selle üle, kuhu ma liikuda saan- liikusin lihtsalt sinna, kuhu mass suundus. Hannes ütles, et tema pole üldse kunagi sellises rahvahulgas olnud. Üritasime küll liikuda, kuid mass surus meid nii kinni, et vahepeal pidi pea kuklasse ajama, et mingisugustki hapnikumolekuli kusagilt kinni püüda. Siit soovitus- kui sulle just ei meeldi rahvamassi kinni surutud olla, siis pigem mine antud festivalil vaatama mõne väiksema kuju põletamist. Meie olime ühe suurima kuju juures ja see meile kätte maksiski.

Rõõmsad näod, aga tõeline põleng selja taga
Pealt vaadates tundub see põletamise komme üsna ohtlik, sest kujud on majade ja juhtmerägastike vahel ning tuli on tõepoolest väga suur. Iga tule juures oli aga kohal tuletõrje, kes kogu põlemise vältel kastis majaseinu, prožektoreid ja elektrijuhtmeid ning paar korda lasi paar lärtsu vett ka liiga metsikuks mineva tule peale. Vaatepilt oli võimas ja suurejooneline, nii et soovitaksime küll võimalusel inimestel antud festivali elu jooksul külastada. Hannes jäi ka mõtlema, et kas Eestis oleks üldse võimalik sarnast üritust korraldada, ilma et inimesed hakkaks nurisema maksumaksja raha laristamise, akna all toimuva hiigellõkke, tuletõrje aja raiskamise ja linnulaulu häirimise peale. Sisetunne ütleb, et ilmselt mitte.

Jep.


Neitsi Maarja, kelle riietus on tehtud nelkidest. Kahe päeva jooksul said Valencia traditsioonilistes rõivastes inimesed tuua kuju juurde nelke, mis seejärel kujule paigutati. Meie oma turistiajudega tahtsime suures põletushoos kohe selle ka põlema panna, aga seda siiski ei põletata- liiga püha.
Valencias olles aga selgus ka, et me oleme Hannesega enese teadmata alati kohvikutes ja restoranides mingeid üliveidraid välismaalase kombeid harrastanud. Läksime Joani ja Estheriga pitsat sööma (meie sõime, hispaanlaste jaoks on kell 20:00 õhtusöögiks liiga vara, vaid nemad söövad umbes 21:00-21:30) ja meid võttis vastu ultrastiilne ning lõbus mehhiklasest teenindaja, kes küsis meilt, mis juua soovime. Võtsime mõlemad apelsinimahla ja kuna teadsime, et peame veel mitu öötundi Valencias olema, siis ka kohvi piimaga. Teenindaja tõi siis meie tellitud joogid lauda ja küsis nii muuseas, et kust me pärit oleme, sest nad olid teiste teenindajatega üritanud kihla vedada, kust me oma imelike kommetega küll tuleme. Sest, kes on siin maailmas NII SEGANE, et tellib kell 20:00 õhtul endale apelsinimahla ja kohvi?!? Ainult eestlased, ma ütlen, ainult eestlased. Küsisime siis Joanilt üle, et miks see apelsinimahl nii imelik on kui Hispaania nagunii apelsinide alla upub? Joani ja Estherit ajas aga see meeletult naerma, sest ilmselgelt juuakse selliseid asju ainult ja ainult hommikul, mitte kunagi hiljem. Küsis veel läbi naeru, et miks siis mitte juba ananassimahlahahahahaha... No ma ei tea, kui mulle ananassimahl maitseks, siis ma ilmselt telliks seda küll, jah. Peast jooksid läbi kõik need hetked, mil olime õndsas teadmatuses erinevaid kohvikute töötajaid šokeerinud oma metsinimeste kommetega.

Kultuuride erinevusest tekkis veel vaidlus autotulede teemal. Küsisime lõpuks üle, mis loogika alusel hispaanlased siis ikkagi ringteid sõidavad (kõige välimisel ringil, alati, isegi kui teed tagasipöörde) ning siis läks jutt autotulede peale. Siin on liikluses üsna häiriv see, et autotuled ei pea päeval põlema (nagu ka mitmes teises Euroopa riigis, aga ühtviisi häiriv on see kõikjal) ning lisaks ei armasta hispaanlased eriti suunatuld näidata. Neil polevat siin päeval tarvis autotulesid põletada, sest neil on päike ja valgus. No okei, ega me ka nüüd aasta läbi kottpimeduses ei istu, ainsaks valgustuseks meie kulunud autotulede õrn helk. Kuuldes meie selgitust, et autotuled põlevad päeval selleks, et näidata teistele autojuhtidele, et sinu auto on hetkel liikuv, sest kaugelt on seda silmaga raske hinnata, rääkimata sellest, et autot on raskem tähele panna, pidi Joan end naerust pooleks murdma- ilmselgelt auto ju liigub kui ta on autotee peal. Tõin ka näiteks Barcelona, kus on kombeks kaherealisel pärisuunavööndi paremal real peatuda või lausa parkida ning väga raske on täiesti kustunud tuledega auto puhul aru saada, kas see pargib, peatub või ootab hoopis valgusfoori taga. Sellega olid nad nõus, aga kokkuvõttes leidsid siiski, et kui taevas põleb päike, pole mõtet oma autotulesid põletada. Loogiline ju.

Nii palju siis meie viimase nädala tegevustest, hetkel istun terrassil ning vaatan, kuidas meie majja kolinud sakslased avasid basseinihooaja ja läksid kõik karjakesi ujuma. Meie oleme kahjuks siin juba nii äpuks muutunud, et 16C soojaga paneme salli kaela ning basseiniminekuni läheb meil veel palju aega. Üritame oma aja ikka sisukana hoida, et ka järgmisel korral oleks midagi huvitavat kirja panna, seniks aga hoidke autotuled kustus ja ärge jooge apelsinimahla peale kella 9:00 hommikul.

"Valguse tänav" Valencias
Härjavõitluse areen


Putja pandi ka põlemas
Kui tekib huvi meie postitusi jälgida, siis ülespoole kerides saate lehe paremal pool sisestada oma e-maili aadressi ning uue postituse korral saadetakse Teile e-mail :)