13. nov 2017

Meie seikus tagasi Eestisse

Lubasin, et viimane postitus tuleb Eestist ja kuna me oleme nüüd end Maarjamaal kenasti jälle sisse sättinud, siis saangi otsad kokku tõmmata ja natuke rääkida sellest, kuidas meie väike Mazda keset Saksamaad viimased köhatused tegi ja sundis meid uut autot ostma.

Teadsime alati, et meil on kahe inimese kohta kahtlaselt suur hulk asju kogunenud, aga paremini saime oma probleemi suurusest aru siis, kui üritasime kogu oma varandust autosse suruda. Auto pagasiruum koos tagumise istmega oli asju laeni täis, nii et tagumisest aknast oli sama palju kasu kui lumepuhurist Antarktikal. Lohutasime end mõttega, et raskuse mõttes ei tohiks see kraam olla auto jaoks raskem kui lihtsalt kaks lisainimest tagumisel istmel. Asju oli palju, aga päris kullakange me ei vedanud ja lemmiktelliskivid jätsime ka maha, nii et kaalu tegelikult ülemäära palju ei olnud.

18. mail jätsime oma Hispaania koduga hüvasti, lõime autole hääled sisse ja asusime teekonnale tagasi Eestisse. Meeleolu oli ilmselgelt väga kurb, aga kuna nagunii pidime Eestisse tulema, siis oleks tahtnud juba lihtsalt kohal olla. Päris konkreetselt paika ei pannud kui palju päevas sõidame, aga arvestasime, et kusagil 1000km vähemalt võiks päevas sõita. Esimesel päeval läksid kilomeetrid üsna hästi, kuigi Prantsusmaal oli meeletu-meeletu vihmasadu, mis kestis terve õhtu ja öö.

Järgmisel päeval saime aga ainult umbes 400 kilomeetrit Saksamaal sõita kui meie ustaval ja truul ratsul järsku jaks lõplikult otsa sai. Terve meie reisi vältel oli Mazda olnud tõeliselt tubli. Vaatamata peaaegu 300 000km läbisõidule, oli ta ilma probleemideta viinud meid Eestist Hispaaniasse, läbi sõitnud terve Lõuna-Hispaania ja teinud korralikku off-roadi mägedes. Hetkekski ei olnud ta märku andnud, et tal vanus nii tugevalt peale pressib. Selgus aga, et Saksamaa autobahnid on ühe vanamehe jaoks liig, mis liig.

Auto säästmiseks tavaliselt autoga üle 110km/h ei sõitnud, aga kaherealiselt autobahnil on sul ainult kaks valikut- sõida 85km/h koos veokitega paremal real või vähemalt 130km/h koos sõiduautodega vasakul real. Ja isegi kui sõidad 130km/h, siis ikka lendab keegi püssikuulina sulle selja taha ja sa pead kiirelt eest ära tõmbama. Pean tunnistama, et mulle absoluutselt autobahn ei meeldi. Võib-olla kui lendaksin lennukiga Saksamaale ja läheks siis kohe autobahnile, tunduks jube ahvatlev ja tore see kiiruspiiranguteta maailm, aga kui sa pead terve oma ärkveloleku aja roolis istuma, siis on see pidev kihutamine ja sõelumine meeletult kurnav.

Me siis valisime selle 120-130km/h kiiruse, sest kui sa sõidad päevas 10h või rohkem, siis on see 30km/h kiirusevähe vägagi märgatav läbitud maa hulgas. Ilmselt oleks see Mazdaga juhtunud ühel või teisel hetkel, aga autobahnil gaasi tallamine kiirendas arvatavasti protsessi ja keset Saksamaad andis Mazda lõplikult alla. Mootor andis hääleka kolisemisega märku, et targem on kohe seisma jääda ja mitte edasi suruda. Õnneks taipas ta oma viimaseid hingetõmbeid teha just kohas, kus parasjagu metsatöid tehti, nii et saime kiirteelt kohe tee äärde väikse tee peale keerata. 

Hannes heitis pilgu kapoti alla ja avastas, et mootori küljele olid tekkinud kaks piiluauku, kust siis mootoris olev rihm välja vaatas. Autot tööle pannes oli kolin mootoris aga nii tugev, et sellega edasi sõitmine ei tundunud väga jätkusuutlik idee. Istusime autos ja väike paanika puges hinge- mida me teeme nüüd kogu oma hunniku asjadega, kuhu me läheme?? Õhk kiiretest mõttevälgatustest paks- jätame Mazda julmalt maha, paneme oma varanduse mõne veokimehe kasti ja ise lendame tagasi? Paneme Mazda mõnele treilerile, saadame Eestisse, ise leiame mõne teise tee tagasi? Ütleme peredele, et me jääme nüüd igaveseks Saksamaale ja meid pole mõtet Eestisse tagasi oodata?

Esmajoones helistas Hannes kindlustusfirmale, et uurida, kas nad oskaksid meid abistada, aga sealt öeldi, et me helistaks politseisse, sest turistid tavaliselt teevad nii. Olgu, järgmine kõne läks siis hädaabisse. Sealt aga anti meile korrektne politsei number. Läks kõne sinna, aga sealt teatati, et nad on ju politsei, me peaks siiski maanteeabisse helistama. Lõpuks guugeldasin õige numbri välja, Hannes seletas, kuhu puksiir tulema peab (kusjuures küsiti, et äkki me räägime vene keelt, sest inglise keelt ei osatud) ja siis jäime ootama.

Läks mõni aeg mööda ja kollane puksiirauto jõudis meieni. Autost välja astunud mees tegi meile kohe oma käteliigutuste ja pea vangutamisega selgeks, et Mazda parandamine saab meil Saksamaal väga kallis olema. Näitas meile siis paberi peale ette kui palju puksiiriteenus maksma ka läheb- 220€. Mõni juuksekarv kukkus selle peale peast ära, aga mis meil üle jäi, maanteeelanikuks kah nagu jääda ei tahtnud.

Mazda aeti siis auto peale, ise istusime puksiirijuhi kõrvale ja hakkasime töökoja poole liikuma. Nagu ikka- viiakse kõige lähema töökojani. Oleks me teadnud, et see kõige lähem töökoda nii lähedal on, siis oleksime kasvõi mõtte jõul Mazda sinna kohale vedanud. Ühest sillakesest üles, üle silla, üks pööre siia, teine sinna ja 5 kilomeetrit hiljem olimegi töökojas. Kiirteel olles tundus nagu me oleks olnud kusagil tõeliselt paksu metsa sees (seal ju isegi tehti metsatöid), aga selgus, et tegu oli lihtsalt väga metsiku võsaga, sest täpselt teisel pool "metsa" oli linn nimega Schwabach. 

Enne kui keegi endale käega otsaesisele laksab ja ahhetab, miks me ometi kohe esimese asjana ei uurinud, kas seal võsa taga võib linn olla, siis võime öelda, et see mõte käis meil endalgi peast läbi. Samas oli selja taga kehvasti magatud öö ja peas tiksus teadmine, et Eestisse on veel 2000km jäänud, nii et meie ainsaks eesmärgiks oli võimalikult kiirelt ja kohe sealt kiirtee äärest minema saada. 


Töökojast öeldi, et nad vaatavad auto üle ja annavad teada, mis sellel viga võib olla ja kui palju võiks selle parandamine maksma minna. Kuna kellaaeg oli piisavalt hiline, siis öeldi ka, et tõenäoliselt vaadatakse auto üle järgmisel päeval, nii et pidime Schwabachis endale öömaja otsima. Puksiiriautojuht juhatas meid kohalikku Holiday Inni, mis tegelikult oli ka selle linna ainuke hotell, nii et meil ülemäära suurt valikuvõimalust just ei olnud. Õnneks oli hotell väga viks ja viisakas, nii et see oli vähemalt õrn päikesekiir selles muidu üsna sünges päevas. Lisaks autole otsustas solidaarsusest ka mu telefon otsad anda, nii et pehme voodi ja vaikne tuba olid tol hetkel vägagi lohutavad. 

Järgmisel päeval jalutasime tagasi töökotta, kus siis töötaja tõi meile saksakeelse paberi, kus oli peal kirjas, mis autol viga on. Päris täpselt ei osanud ta seda inglise keelde tõlkida, aga väidetavalt oli viga veepumbas. Küsisime siis kui palju see väike veepumbake siis ka maksma võiks minna? 700€. Seda summat kuuldes lasin kuuldavale lihtsalt ühe "Aaaahhhhh", millele järgnes pikk ohe ja vajumine diivanile, mis ilmselt oligi sinna ainult sellel eesmärgil pandud, et inimesed päris piki põrandat ei kukuks peale hindade kuulmist. Lisaks sellele pidid nad veel vajaliku jupi kusagilt kosmosest tellima, nii et sellega oleks veel nädal aega läinud, mis oleks tähendanud umbes 300€ hotelliarvet ka veel sinna otsa. Olin endale just ühe kohvi võtnud ja Hannes ütles, et oleks võinud võtmata jätta, oleks paar eurot kokku hoidnud.

Manasime näole võltsnaeratuse ja ütlesime, et me peame natuke mõtlema, mida me oma eludega nüüd peale hakkame ja siis anname teada, mis edasi saab. Natuke kogu olukorda seedides hakkas aina rohkem tunduma, et mõte Mazda korda teha ja siis sellega edasi sõita tundub meeletu aja- ja raharaisk. Õnneks on Saksamaa aga autoostjate paradiis- igal võimalikul nurgal on automüügiplats, juba ainult meie käisime läbi umbes 5-6 platsi. Kahjuks aga platsidelt midagi asjalikku (loe: materiaalselt mõistlikku) leida ei õnnestunud. Kui nagunii auto ostame, siis poleks mõtet osta midagi sellist, mida Eestist mitu tuhat eurot soodsamalt saaks.

Hotellis siis hakkasime läbi tuhnima autokuulutusi, kuniks Hannes leidis kuulutuse Volkswagen Golfile, mis vähemalt näitajate, hinna ja pildi järgi tundus päris kobe olevat. Telefonile vastas vanem proua, kes küll inglise keelt ei osanud, aga kelle tütar see-eest sai inglise keelega väga hästi hakkama, nii et ülejäänud vestlus toimus temaga. Huvipakkuv Golf ei olnud päris linnas sees, nii et meile sõideti järgi, võeti peale ja viidi autot vaatama.

Autos tegime lühikokkuvõtte meie olukorrast, mille peale autos viibinud inimesed väga kaastundlikus ja šokeeritud olid. Siis nad selgitasid, et nad on Ungarist ja Rumeeniast pärit ja see vanem proua, kellega Hannes telefoni teel oli rääkinud, oli tegelikult kõvem ärinaine kui nii mõnigi noor kuli, kes end ärimeheks nimetab. Terve see aeg kui nendega koos olime, oli ta telefon kõnedest punane ja selgus, et ta on juba aastaid auto ostu-müügiäriga tegelnud.

Oleme Hannesega aga kohutavad eelarvamuste orjad, nii et kohe kui kuulsime, et tegu on ungarlaste ja rumeenlastega, kes tegelevadki autode ostu ja müügiga, siis maalisime kohe silme ette pildid mingisugusest vastu puud sõitnud Volkswagen Golfist, mille mõlgid on nüüd sirgeks taotud ja roostetav kere on poolemeetrise värvikihi alla maetud. Kõik on nagunii timmitud täpselt sellise piirini, et jõuaksime autoga ohutusse kaugusesse ja siis hakkab kõik lagunema. Raudselt, no raudselt on nii. 

Kohale jõudes aga ootas meid ees väga puhas ja korraliku välimusega auto. Liigagi korralik... Mida nad varjavad, kus on rooste, kus on mõlgid, kus on tõde?? Aga ükskõik kui kahtlustavad me ka poleks olnud, siis tõepoolest tundus olevat täiesti töökorras ja korralik auto, kõik paberid ja dokumendid olid olemas, ülevaatus oli samuti tehtud. Ega meil tegelikult väga palju aega otsustamiseks ei olnud, sest oli reedene päev ja nädalavahetusel nagunii töökojas tööd ei tehta, nii et pidime neile teada andma, kas kasutame nende teenuseid või mitte. Otsustasime siis riskida, uue auto osta ja Mazda Saksamaale jätta.

Küsisin ärinaise tütrelt Susannilt, mis seal linnas ka teha on, kuna nagunii pidime nädalavahetuse seal veetma. Tema küsis selle peale, kas me Rumeenia toitudega oleme kursis ja kas oleksime huvitatud äkki hoopis õhtusöögist nende juures. No miks ka mitte, ega meil muid Schwabachi plaane ka ei olnud. Ise arvasime, et tuleb lihtne õhtusöök, peaasi et kõhtu täidab, aga oo ei, rumeenlased sellist lihtsat elu ei ela. Läksime nende juurde ja kui Susann siis alles kukkus kokkama... Peale paari tundi ägises laud toidukoorma all ja Marius, Susanni abikaasa, tõi lauale ka valiku Ungari parimaid alkohole. Natukese aja pärast ägisesime hoopis meie, sest magu venis mitmekordselt ja olime kurguni head ja paremat täis.

Susann kokkamas
Susann ja Marius pakkusid välja, et võiksime järgmisel päeval ka lõunat koos süüa. Me siis taaskord naiivselt arvasime, et me läheme üheskoos kuskile sööma. Kui aga nende juurde jõudsime, siis oli juba soe toit laual, sealhulgas Susanni ema tehtud imemaitsvad kapsarullid. Saime jälle end pildituks süüa ja mõtlesime, et kuidas meil ometi niimoodi vedas, et selliste inimeste osta sattusime? Selgus ka, et kõrvallinnas on käimas ka õllefestival, nii et käisime veel seal ka nendega ära. Jõime õlut, sõime (jälle) mõnusat saksa sööki ja nautisime oma aega seal nii palju, et unustasime vahepeal täiesti ära, et me läbi sellise häda sinna sattusime.

Viimasel päeval Schwabachis tegid Susann ja Marius meile veel tuuri Schwabachis ning sõime (jälle) nuudlijäätist. Järgmisel päeval pidid nad mõlemad tööle minema, kuid Marius võttis töölt hommiku vabaks, et meiega Saksa ARKi tulla ja aidata meil seal autole transiitnumber saada. Vahepeal tuli tööpausi ajal Susann ka sinna, vaatamaks, et kõik ikka hästi läheb. No palun öelge, KUIDAS meil õnnestus nii imeliste inimeste otsa sattuda?


Muuseas, Mazda jäi Susanni ärikast emale, kes ütles, et küll rumeenlased selle ära ostavad. Hannes küll ütles, et see on halb diil, see auto on ikka täiesti läbi. Aga ei - küll rumeenlased selle ära ostavad. Küsisid meilt kontonumbrit, et kui Mazda rumeenlastele maha äritud, siis kannaksid meile raha üle. Me siiski seda ei andnud, sest kui tal tõepoolest õnnestub see kellelegi maha müüa, siis ta väärib igat senti, mis ta sealt saab. Ette rutates võin ka öelda, et ta tõepoolest müüski selle maha ja tahtis meile selle eest raha kanda, kuid me siiski keeldusime. Nii et kui keegi soovib oma surnud autot kellelegi müüa, siis tasub sinna Rumeenia poole vaadata.

Jätsin meie tubli väikse Mazdaga hüvasti
Kui transiitnumber ja autovõtmed käes, oligi aeg meie kallite rumeenlastega hüvasti jätta. Susann andis meile tee peale "natuke" näksimist kah kaasa - suur 3 liitrine purk sisse tehtud virsikuid, kooki, suur latt rumeenia suitsuvorsti, erinevaid moose ja kindlasti midagi veel, mis meelde ei tule. Marius omalt poolt lisas kotti ka Hannese lemmikuks saanud pudeli Ungari virsikulikööri. Jätsime siis heldimusest nõretava südamega nendega hüvasti ning alustasime uuesti sõitu Eesti poole.

Eesti poole sõites tekkis korduvalt tunne, et kas see nädalavahetus oli ikka päris? Kas maailmas on päriselt niii toredaid ja häid inimesi, kes terveks nädalavahetuseks võtavad enda hoole alla kaks võhivõõrast eestlast. Kui maailmas oleks rohkem nii imelisi ja isetuid inimesi nagu Susann ja Marius, siis oleks see maailm kohe kõvasti ilusam paik.

Ülejäänud sõit Eesti poole oli õnneks küllalti sündmustevaene, sest auto töötas ideaalselt ja rohkem kaikaid meile kodaratesse ei loobitud. Üle Eesti piiri sõites hakkas raadio Elmar vägagi märgiliselt mängima Luisa Värgi lugu "Kodu". Ei ole Luisa mind kunagi enne kuidagi liigutanud, kuid tol hetkel olime me niigi emotsioone pilgeni täis, nii et see laul keeras nutukraanid ilusti lahti ja nii me pisarate saatel Eestisse jõudsime.

Oli hea reis. No oli ikka väga hea reis.



Schwabach
Õllefestivali maiustusevalik

Õllefestivalil
Schwabachis oli meeletult palav, seega oli tee äärde püsti pandud telk, kust ummikus seisvatesse autodesse vett ja mahla jagati


Rumeenia vorstivalik



Tegu pidavat olema moodsa Neitsi Maarjaga

Schwabachi linnatuuril

Nuudlijäätis - lihtsalt nuudlikujuline jäätis

Uuesti Eesti poole