Pagulaskontroll, vale pööre ja raha lõhn

Esmaspäeval said tööasjad Slovakkias lõpetatud ning teisipäeval võtsime suuna jälle Hispaania peale. Ilm ei olnud oma sombususega väga lubav, kuid see meid ei morjendanud. Laadisime hoopis auto jälle viimse uksetihendini täis ning asusime teele.

Teisipäevane ilm

Sõitsime läbi Ungari Austria poole ning piiri juurde jõudes mõistsime, et oleme Schengeni mugavustega ikka väga ära harjunud. Istusin, võiks öelda, et isegi lebotasin, kõrvalistmel ja närisin saia kui nägime, et autod jäävad piiril seisma. „Mhish sheishak shee on?“ küsisin saia täis suuga ja ei saanud aru, miks kõik lihtsalt juba Austria mägedesse ei kihuta. Piirikontroll! Õigus, pagulased, aafriklased, süürlased, eestlased, appi-appi, piirid kinni! Viskasin saia tagumisele istmele ja otsisin meie uhked ja esmakordselt kasutatavad passid üles. Nii põnev oli, viimati sain kellelegi piiripunktis oma passi näidata klassiekskursioonil Lätti ja see oli nii ammu, et mu mälu hakkab kahtlema, kas see oli ikka päriselt.

Väga sügavat huvi piiritädi siiski me passide vastu ei tundnud. Hannesele vaatas vähemalt otsa, minule ei langenud seegi au. Küsiti, kuhu me siis läheme nüüd enda meelest ja kuuldes, et Hispaaniasse, läksid silmad suureks: „Spain??“. „Yep, long trip.“. Noogutus, naeratus ja lasti teele. Meil oleks vabalt võinud olla terve auto pagulasi täis, igas spordikotis üks- keegi poleks teada saanud. Kahju kohe, et ühtegi kaasas polnud, põhimõtte pärast oleks üle piiri viinud, lihtsalt sellepärast, et oleks saanud.

Ilm läks aina süngemaks ning siis hakkas tibutama… seejärel sadama… ning lõpuks saime korraliku survepesu taevast, mis kestis mitusada kilomeetrit. Esialgsed ilusad plaanid minna Veneetsiasse romantilisi pilte tegema ja paadiga Kuu poole aerutama, kandsime maha- põhimõtteliselt saime aerutada juba ka autotee peal. Veneetsiast sõitsime seega kalgilt ja külmalt mööda ning võtsime suuna hoopis Genova peale.

Üritasin meeleheitlikult vihmas näha

Jõudsime mägisesse Põhja-Itaaliasse ning ma pean ütlema, et ma olen ikka täiskohaga mägede fänn. Mägede vahel võid sõita sadu ja sadu kilomeetreid ja ikka ei tüüta nende nägemine ära. Minu suur mägedearmastus tekitas aga õudu Hanneses, sest mina olin autoroolis ning iga natukese aja tagant jäin andunult mõnda mäenukki vaatama. Kuigi enda meelest ma siiski vaatasin tervelt ühe silmaga teed ja ainult ühe silmaga mägesid, siis vahetasime siiski Hannesega kohad, et ma saaks rahus vaadet nautida.

Enne Genovasse jõudmist käisime söömas ühes järjekordses Autogrillis, mis on Itaalia kiirteede püha peatuspaik- neid on kõikjal ning nad on kõik tükike paradiisist. Nagu Mäo Statoil oma kuuma kakaoga, kui sa oled mootorrattaga ööjaheduses Tartust Tallinnasse sõitmas. Valisime endale toidud välja, tõstsime kandikule ja läksime kassa juurde maksma. Seisame ja ootame, sest kõik kassad on tühjad. Ootame. Heidame kurjad pilgud lauale, kus mitu töötajat istuvad ja juttu sädistavad. Üritan saavutada ühega neist silmsidet, kuid ei miskit. Lõpuks kui maksma soovis hakata peale meie veel üks mees, pani üks töötajatest endale aaaeeeglaselt nokamütsi pähe, tõmbas patsi sealt ilusti välja, ütles teistele veel paar sõna juttu ja siis tuli kassasse. Aga no, mis sa teed, kui tähtsad jutud vaja naistega rääkida, vähemalt lõpuks ta tuli.

Kui olime oma õõnsad kõhud jälle toiduga täitnud, jätkasime sõitu Genova poole. Me oleme sel aastal korra juba seda teed sõitnud, kui sõitsime autoga Põhja-Itaaliast Lõuna-Itaaliasse (siinkohal häbematu promo meie MTÜ facebooki lehele, kust võite selle reisi kohta ka pilte näha- facebook.com/yksmaailm) ning tol korral sai Itaalia kiirteedel nii mõnigi vale pööre tehtud, sest navigeerisime puhtal paberkaardi järgi ja paar korda läks väheke nihu. Üks nendest kohtadest, kust me valesti pöörasime ja seejärel ilmatuma pika aja linna vahel õiget teed otsisime, oli Genova. Kahjuks kumbki meist seda ei mäletanud, et just seal me eelmisel korral saatusliku vale pöörde tegime. Küll aga tuli see kohe meelde, kui me jälle Genova linna sisse sõitsime ja end mere äärest leidsime.

Peab kahjuks tõdema, et ka üritades linnast välja sõita, tegime sama vea, mis aasta alguses ja jõudsime jälle valesse kohta. Meil oli küll seekord GPS peal, kuid tundub, et just see kant seal on nii segane ja keeruline, et isegi GPS läks lolliks ja nool hakkas ekraanil edasi-tagasi hüppama ning teed uuesti kalkuleerima. Lõpuks jõudsime ühele teele, mis näitas, et me peaks sõitma 12km, et teha tagasipööre. Pingul närvide ja vihase meeleoluga hakkasime sinnapoole sõitma, sest mida muud meil ikka teha oli. Aga oli.

Sealkandis on väga palju tunneleid ning rohkem aega veedad sa mägede sees kui nende peal. Vastassuunaliste tunnelite vahel olid mingisugused käigud, ilmselt mõeldud hädaolukorra jaoks ja kindlasti mitte selleks, et kaks kurja eestlast seal tagasipööret saaksid teha. Valides 24 lisakilomeetri ja ühe illegaalse manöövri vahel, langes valik viimase variandi kasuks. Eirasime kõike, mida autokool meile kunagi tunnelite ja kiirteede kohta õpetanud on, ning keerasime auto tunneliseina sisse. Kuna ava asus pimedas kurvis ja meie eest vuhises mööda veoautosid, siis puhta õnne peale ei julgenud teele keerates minna. Veoauto meie Mazda külje sees oleks ilmselt reisi tempot kõvasti maha tõmmanud. Läksin autost välja, kuulsin, et tunnel ei kaja, mis tähendas, et ühtegi autot ei tule ning jooksin üle tee, ise Hannesele vehkides, et ta mulle järgi keeraks. Saime oma salakavala manöövriga edukalt hakkama ning lõpuks ometi jõudsime õigele teele ja õigele suunale.

Tol päeval sõitsime kokku 1100km ja jõudsime umbes 150km kaugusele Monacost. Öö veetsime kiirteeäärses tanklas, järjekordses Autogrillis ning esimest korda elus ei hakanud mul autos magades külm! Ärkasin veel millegipärast öösel mitu korda üles ja imestasin, et mul ei ole külm. Väga üllatav see tegelikult ei peaks olema, sest õhtul kell 23 oli seal 17C sooja.

Kolmapäeva hommikul tegime tanklas enne minekut kiired cappuccinod ja croissantid. Hannese kuuseoksa pildiga pangakaart tekitas müüjate seas elevust ja rõõmu, vaatasid kohe kahekesi seda maalähedast kaarti ja naeratasid. Tanklas jäi tugevalt silma see, et me olime oma cappuccinodega nõrgad ja väetid, sest õige inimene võtab espresso. Kõigil teistel, peale meie, olid näpus nukutassid, mis oli täidetud aromaatse ja kange espressoga. Lürpisime vaikselt oma hiigeltassidest piima törtsu kohviga ära ja hakkasime Monaco poole sõitma.

Monacosse jõudes ütles Hannes esimese asjana: „Kohe, kui sa autoga kusagile linna jõuad, saad sa aru, et sa ei taha seal olla“. Tõesti, tänavad olid kitsad ja käänulised ning liiklus oli tihe ja närvesööv. Leidsime hea maaaluse parkla ning jätsime oma ustava ratsu sinna puhkama, ise minnes Monacot avastama.

Monaco

Esimesena torkavad seal loomulikult silma sadamas olevad jahid, mis kõik üritavad üksteist üle trumbata olles suuremad, paremad, säravamad. Teise asjana sai selgeks see, et Maserati on siin rahvaauto. Porschest ei tasu rääkidagi, neid ilmselt antakse poes iga 10€ ostuga kaasa. Kolmandaks jäime aga vaatama jahtide alla, sõna otseses mõttes. Vesi oli seal lihtsalt niiii selge ja läbipaistev, iga detail merepõhjas oli selgesti eristatav ning kalu sai vaadata nagu nad oleksid akvaariumis.

See oli tegelikult sügav vesi, kus olid jahid sees, kuid vesi oli nii klaar, et tundub madal

Leidsime linna pealt turismiinfo ning küsisime, kust leida pangaautomaati, sest selja taha jäetud Itaalia kiirteed olid meid sularahast tühjaks tõmmanud. Seal töötav mees oli jutukas ja abivalmis ning küsis me käest, mis kell me laev ära läheb, eeldades et me oleme Monacosse tulnud kruiisiga. Ütlesime, et me oleme autoga, mille peale ta tõmbas välja väiksed raamatud sooduskupongidega ja ütles, et tavaliselt need on mõeldud kruiisituristidele, kuid me tundume nii toredad inimesed, et ta annab meile ka. Niisiis, kui keegi satub Monacosse ja tahab soodsamalt muuseumites käia, siis minge kruiisilaevade sadama turismiinfosse ja olge toredad inimesed.

Võtsime õues istet, et lõunat süüa, kui tundsin, et miski kukkus mu õlale. Heitsin pilgu maas siblivatele tuvidele ning aimasin, mis see salapärane õlale kukkuv asi olla võis. Pöörasin aegluubis pead, valmistudes ette selleks õuduseks, mida oma õlal nägema hakkan. Täpselt see seal oligi- kena ports tuvi seeditud lõunasööki, ilusti mu õlal kahte hunnikusse jaotatud. Kinnitasin endale, et see pidavat tähendama, et raha hakkab nüüd igast uksest ja aknast sisse sadama. Muuseas, kui see tegelikult midagi muud tähendab, siis palun seda mulle mitte öelda- vähemalt midagi positiivset tahaksin ma selles tuviintsitendis enda jaoks leida.

Monacos leviv rahalõhn ajas meile mõtted pähe, et läheks teeks lennu helikopteriga, mis teeb tiire ümber Monaco. Palju sa ikka sellisesse kohta tuled, lisaks oli veel ilm ideaalselt päikesepaisteline ja soe. Jalutasime tüki maad maha, et kopteriplats üles leida. Kohale jõudes purustati aga meie mull ja öelda, et 4 inimest minimaalselt, muidu kopterisse ei saa. Pakkusime, et me ootame, kuni keegi siia sama murega tuleb, kuid leti taga istuv mees meie lootuseid ei hellitanud, öeldes, et seda juhtub üliharva, sest üldiselt tulevadki kõik juba neljakesi. Kahjuks pole me Hannesega suutelised poolduma ja kõik need hordid tuttavaid, kes meil tavaliselt Monacos on, just seekord seal polnud, nii et meie eksklusiivne kopterilend jäi ära.

Kopter, millega oleksime lennanud

Läksime selle asemel hoopis automuuseumisse, mis koosnes Monaco printsi autokollektsioonist. Seal võis näha sõidukeid hobuvankritest kuni vormeliteni. Väga suur see muuseum tegelikult ei olnud, nii et see sai üsna kiirelt läbi käidud. Tolleks hetkeks olime juba pool päeva Monacos veetnud ja ringi jalutanud, nii et otsustasime hakata edasi liikuma. Hannes tahtis veel minna Monte Carlo kasiinot vaatama, aga kuna minu kingad olid otsustanud mu jalgadele ville tekitada, jäin teda parkla juurde ootama.

Hannese saabudes hakkasime otsima teed Monacost välja, et liikuda Prantsusmaa poole. See läks meil õnneks päris libedalt ning üsna varsti olime Prantuse kiirteedel. Üpris kohe saime ka aru, et Itaalia kiirteede süsteem on palju mugavam ja parem. Itaalias oli väga konkreetne- võtsid teele minnes pileti ja kui kusagilt teelt maha keerasid, maksid. Põhimõtteliselt saad terve riigi mööda kiirteed läbi sõita nii, et sa ei pea kordagi kusagil peatuma ja maksma. Prantsusmaal on aga päris sogane see asi. Esimesed paar korda pidime maksma iga paarikümne kilomeetri tagant mõned eurod, mis oli väga tüütu. Kõige esimese kiirteele mineku saime küll ilma rahata mingil põhjusel, kuigi masin meilt seda nõudis. Võib-olla jäime liiga kauaks jokutama ning süsteem vaatas, et me ei saa kunagi minema sealt ja lasi lihtsalt läbi. Hiljem tahtsime uuesti oma venitamistaktikat proovida, aga autorivi oli selja taga ning me ei julgenud prantslaste kannatust proovile panna. Viskasime hoopis masinat sentidega ja sõitsime edasi.

Seejärel aga süsteem muutus- järgmises punktis maksmise asemel pidime hoopis pileti võtma, mille eest siis mõne aja pärast tasusime, kuid mingit uut piletit või tšekkigi vastu ei saanud, kuigi jätkasime sõitu kiirteel. Sõitsime siis mõnda aega tasuta maal kui tuli järgmine punkt, kus samuti raha ei küsitud, vaid pidi hoopis uue pileti võtma. Itaalias oli igatahes see kõik paremini ja mugavamalt lahendatud. Itaalias oli nii- sõitsid punktist A punkti B mööda tasulist kiirteed? Selge, maksa 70€. Prantsusmaal on aga nii- hakkad sõitma punkti A? Maksa 1.20€. Nüüd lähed punkti C, läbi B? Võta pilet. Ei, maksa raha. Ei, võta pilet. Oot, kuidas see nüüd oli?

Öö veetsime Hispaania piiri lähed tanklas ning hommikul sõitsime kohe ühe jutiga Valenciasse välja. Siin lähistel võtsime kaheks ööks majutuse ning nüüd olemegi kohal, naudime sooja ilma ja päikest ning plaanime, mida edasi teha. Enam meil 1000 kilomeetriseid sõite ei tule, vaid hakkame endale katust pea kohale otsima. Siia jõudmine langes veidi kehvale ajale, sest praegu on koolivaheajad ning majutused on 90% ulatuses juba kinni pandud. Need vähesed, mis veel saadaval, on aga sellise kosmosehinnaga, et võiksime kohe oma kaasasoleva vara maha müüa, et paar ööd tuba saada. Eks näis, mis me väja mõtleme, praeguseks: "Adios!".

Meie toa aken

Kohalik majakiisu, kes Hannest hammustas

Kui tekib huvi meie postitusi jälgida, siis ülespoole kerides saate lehe paremal pool sisestada oma e-maili aadressi ning uue postituse korral saadetakse teile e-mail :)