Me oleme elus!

Püha Jeesus Kristus Maria Odin Allah! Avastasin just, et viimane blogipostitus sai tehtud täpselt 2 kuud tagasi! Ma ise arvasin, et ehk üks kuuke on möödunud, aga oih... Panen nüüd oma ajarände mütsi pähe ning üritan Hannese abiga meenutada, mida mainimisväärset meil selle ajaga juhtunud on.

Viimase postitusega jäi siis õhku küsimus, kas me jääme samasse korterisse lutikatega voodeid jagama või loobume. Otsus langes lõpuks siiajäämise kasuks, sest lisaks uuele madratsile tegime veel nii põhjaliku mürgituse, et peaaegu oleks ise lutikate kõrvale maha langenud. Uued madratsid ja mürgirünnak aitasid, sest peale seda kadus probleem ning nüüd oleme 2 kuud saanud rahus magada, ilma et ükski bandiit meid teki all näksida üritaks. Muuseas, vannitoa kahhelkivide kohta pole me siiani kellelegi midagi iitsatanud, nii et hetkel on meil lihtsalt seinas 4 plaati vähem.

Mina oma üliefektiivses mürgitamisvarustuses

Vahepeal pakkusime üheks ööks öömaja ka korealasele, kes Couchsurfingusse oli ulualuse soovi üles pannud. Tegu oli jalgrattamatkajaga, kes on oma rattaga erinevate reiside vältel tuhandeid kilomeetreid maha vändanud ning plaanib veel tuhandeid juurde lisada.Väga viks ja viisakas mees oli, võrdlesime Lõuna-Korea ja Eesti tavasid (selgus, et me oleme sarnasemad kui oleks võinud arvata), tema kirus Põhja-Koread, meie kirusime Venemaad ning lõpuks istusime maha ja sõime õiget Eesti toitu- kartulid, kotletid ja peedi-küüslaugusalat. Tema jaoks oli see esimest korda elus peeti süüa või üleüldse sellist asja näha, nii et vähemalt saime omalt poolt midagi uut pakkuda.

Jõime õlut, sõime küpsiseid ja arutasime, miks Põhja-Korea nii tige on

Saatsime hommikul Young Hun Songi oma teed

Jõudsime ka käia kohalikus pisikeses kinos, kus oli harukordne võimalus vaadata filmi inglise keeles ja hispaaniakeelsete subtiitritega. Filmiks oli "Me, Earl and the Dying Girl" ning peale meie just hordide kaupa filmihuvilisi ei olnud- meie ja umbes 10-15 pensionäri. Film ise oli selline korralik hipidraama- 3€ eest kõlbas vaadata küll.

Kohalik teater / kino

Lisaks kohalikule kinole õnnestus mul vahepeal ka endal kino teha ja 15 minutit kuulsust saada kui üks igavusest tehtud video otsapidi Delfisse jõudis. See on ilmselt üks kõige tobenaljakamaid asju, mis minuga üldse juhtunud on ja nii pisarateni pole ma tükk aega naernud kui sellest uudisest kuuldes. Kel peaks huvi olema näha, millega ma hakkama sain, siis võib vaadata siit

Tagasi Hispaania juurde tulles- umbes 10-15km mägedesse sõites jõuab kohalikku loodusparki Parque Natural Desert de les Palmes, kust on hästi ilus vaade meie linnale ning kust võib leida lopsakat ja rikkalikku loodust ning kloostrite varemeid.

Parque Natural Desert de les Palmes

Leidsime looduspargist mingid huvitavad marjad, tahtsin koju kaasa võtta, et lahti lõigata ja vaadata, mis sees on, aga litsusin kogemata selle enne laiaks kui koju jõudsime

Looduspargist lookleb mäest alla ka käänuline ja sile asfalttee. See pani Hannesele pähe mõtte, et tal on kindlasti vaja mäe otsast rulluiskudega alla lasta. Alguses tahtis ta nii yolomees olla, et laseb rullikatega ilma kiivrita alla (sest noh, mida sa ikka raha sellele kulutad), aga kui ma vihaselt jalgu trampisin ja häälekalt teada andsin, et mina tema poolikut kolpa küll kuskilt kokku kraapida ei taha, siis jõudsime kokkuleppele, et ilma kiivrita ta sealt alla ei lase.

Ühel päeval läksime siis poodi, ostsime kiivri ning sõitsime mäkke. Seal pani Hannes endale kaitsmed peale ja kiivri pähe ning hakkas alla veerema, mina autoga seljatagust turvamas. Hoog tuli sisse päris korralik, kuigi täpseid arve ei oska öelda, sest ma jälgisin rohkem seda, et ma ise talle selja tagant otsa ei sõidaks, mitte spidomeetri numbreid. Alla jõudes tilkus Hannes higist ja ütles, et nüüd on tal mõneks ajaks isu täis ja see pole üldse nii lihtne kui võiks arvata. Mul pole selle vastu aga midagi, et tal mõneks ajaks isu täis on.

Hannes jõudis ühele enam-vähem sirgele teele

Hannesele ei anna mäed siiski rahu, nii et ükspäev jättis ta mind üksi koju (minu enda soovil, sest ma pole hingelt eriti mägironija) ja läks vallutas ühe mäetipu ka veel ära. 

Hiljuti plaanisime üht tööalast kohtumist kohaliku itimehega, aga kuna selgus, et tal nagunii aega lisatööks ülemäära pole, siis tahtis ta niisama jutustamiseks kokku saada. Väga jutukas ja rõõmsameelne (mis pole hispaanlase kohta just eriti harukordne) mees oli, kes ütles kohe ära, et tema kireks on erinevad keeled ja tundis väga suurt huvi eesti keele vastu. Selgus ka, et üks tema häid sõpru elab Soomes ning seal on ta korduvalt käinud, aga Eestisse pole veel jõudnud. Kuuldes, et eesti ja soome keeled üsna sarnased on, küsis ta kohe entusiastlikult, kuidas eesti keeles "Aitäh" öeldakse. Vastust kuuldes pettus aga veidi, sest see ei olnudki "Kiitos", aga no ega need keeled nüüd päris üks-ühele samad ka pole.

Kohalik nimega Joan soovis siis kokku saada kohalikus "parimas pubis" ja no ma vannun, et see baarmen seal oli ikka täiesti pilves. Kogu pubi sisustus oligi sellise rasta-kanepi-natuke-moto välimusega, nii et baarmen oli iseenesest täiesti pilti sobiv, aga kuidas tal üldse õnnestus kedagi teenindada või ise pubis ringi orienteeruda, on täielik müstika. Joan ise ütles, et tegu on väga laheda inimesega ja tema hea sõbraga, aga kui peaks zombide apokalüpsis tulema, siis ilmselt lastakse see mees esimesena maha, sest keegi ei teeks vahet, kas ta on elus inimene või zombi.

Veel rääkis Joan väga palju Benicassimi linnast ning selgus, et siinsamas on sukeldumiseks ideaalsed kohad, kus on kristallselge sügav vesi ning jaanuaris korraldatakse siinsetel tänavatel härjajooksu ja ühiseid paella kokkamisi. Selle raames tulevad lihtsalt inimesed tänavatele ja hakkavad paellat tegema- loogiline. Alla panen ka Joani tehtud video, mis on filmitud siin lähistel, nii et meil on mida oodata, kui vesi veidi soojemaks läheb. Vees pidid küll väiksemat sorti haikalad olema, aga mitte sellised, kes inimestele ohtlikud on, pigem lihtsalt hirmutavad oma seljauimedega.

Viimane aeg on kulgenud jõululainel, kui välja arvata 14. detsember, mil sain teada, et minu pisike silmaterake, koer Bullet, läks tol ööl igavesele unele. See päev kulges mul enamjaolt voodis nuttes ning ega tuju järgmistel päevadelgi kiiduväärt ei olnud. Olin aga õnnelik selle üle, et enne Eestist äratulekut oli mul oidu igaks-juhuks koeraga hüvasti jätta, sest nägin juba siis, kuidas vanus talle tugevalt peale pressis. Olen aga kindel, et suutsime talle armastusväärse elu pakkuda ning usun, et seal, kus ta nüüd on, on tal rohkelt piiksuvaid mänguasju ja eriti soe tudupesa.

24. detsember jõudis siis kätte jõululaupäev. Hispaanlaste jaoks küll see päev tähistusväärne pole, kuid meie tähistasime ikka jõule eestlaste kommete järgi ehk jõululaupäeval, mitte 25. detsembril. Jõulude paiku tekkis minul väga suur koduigatsus, nii suur, et meel kiskus iga natukese aja tagant kurvaks. Selle leevendamiseks üritasin meile koju luua tõelist jõulutunnet- nii palju kui seda palmipuude vahel teha on võimalik. Selle tarbeks hankisime jõuluehteid, tehiskuuse, kamaluga küünlaid, jõululaudlinu ja lisaks lõikasin paberist lumehelbeid välja nagu tubli 5-aastane kunagi.

Meie jõulutuba

Olin endale ka eesmärgiks võtnud, et ma PEAN saama piparkooke ja tuba PEAB täituma piparkoogi lõhnaga. Poes me kusagil ei taigent ega valmis piparkooke polnud näinud. Küsisin Joanilt üle ning ta kinnitas, et ega hispaanlased üldiselt piparkooke ei söögi, aga kui veab, siis mõnes supermarketist võib leida. Käisime siis kokku neljas erinevas poes ning võin kinnitada, et neid ei ole mitte kusagil. Otsustasin siis ise piparkoogitaigna kokku keerata, aga tuli välja, et kardemoni ka üheski poes pole. Mis siis ikka, tulevad piparkoogid ilma kardemonita! Keetsin ise suhkrusiirupi, sõtkusin valmis taigna, panin piparkoogid ahju ja tagatipuks tegin veel erinevat värvi glasuure ka! Vaatamata taigna heledale värvusele tulid piparkoogid päris eheda maitse ja lõhnaga, nii et ma olen endaga ülirahul.

Taignarulli meil ei ole, nii et pidime improviseerima

Valmis piparkoogilaar- kaunistada viitsisin mõne minuti, siis tüdinesin ja ülejäänud glasuur lendas sinna, kuhu juhtus

Jõululaupäeval läksime samuti traditsioonilist teed mööda ning tegime kapsast, kartulit, sealiha ja verivorste. Jep, siin on ka verivorste! Täitsa sarnase maitsega olid, ainult et sisu oli kuidagi vedelam kui kodumaistel verivorstidel ja puudu oli õige pohlamoos või hapukoor. Aga nii hea oli ikka, täitsa nagu päris jõulud.

Meie tilluke jõulupuu

Meie jõululaud

Millegipärast võtsin ka kätte ja hakkasin ühte apelsini nelke toppima, sest tahtsin sellest lõhnapalli teha, aga kui umbes veerand tehtud oli, siis hakkasin juba kahetsema. Sõrm kipitas ja peopesad olid apelsinimahla täis, aga hambad ristis surusin terve apelsini nelke täis. Nüüd see pruun kera on meil keset lauda ning saadab iga natukese aja tagant tuppa lõhnapahvakuid.

Jõudsimegi lõpuks otsapidi tänasesse päeva. Joani jutust selgus, et meist 60 kilomeetrit eemal on linn Peñíscola, kus on filmitud sarja "Game of Thrones" 6. hooaega ja tal endal oli paari näitlejaga ka pilte tehtud. Olime just hiljuti ära vaadanud antud sarja olemasolevad 5 hooaega, nii et läksime sellest infost pöördesse ja otsustasime raudpolt seal linnas ära käia.
Lähemalt saate GoT tegemistest Peñíscola linnas lugeda siit

Täna siis võtsimegi kätte ja vaatasime oma silmaga selle linna üle. Ja tõesti- see linn oli vapustavalt ilus, lihtsalt vapustavalt. Lausa nii ilus, et me hakkasime mõtlema, et äkki peaks ikka elukohta vahetama. Sarja võtted on praeguseks juba lõpetatud, aga käisime kindluses, kus seda filmiti. Kindlus on ehitatud kaljule aastatel 1294-1307 ning oli aastatel 1415 - 1423 koduks Benedictus XIII-le. Nüüd järgneb lihtsalt posu pilte sellest linnast ja kindlusest:

Peñíscola kindlus, kus filmiti "Game of Thrones" 6. hooaega

Hüppasin ka kuulsa kindlusega pildile

Teravam silm näeb kaljul treppi- see oli Benedictus XIII salatrepp, mis oli nähtav ainult merelt

Hannes pildistas, kuidas mina filmin

Benedictus XIII lasi oma ruumi teha selle akna, et hoida oma pilk ja eesmärk Rooma peal. Nüüd hoiab Rooma peal pilku Hannes.

Vaade kindluselt Peñíscola linna peale

Kindluse aed

Trepid läksid aina kitsamaks. Ilma naljata- ülesse jõudes jäi paar cm puudu, et mu tagumik oleks sinna kinni jäänud.

Kindluse Titanic

Pildi ülemises ääres näha olev auk kaljus pritsib tormide korral vett välja, sest merevesi surub end sealt üles

Terve maja oli kaunistatud merekarpidega

Rohkem mainimisväärset ma hetkel ei suuda meenutada ning luban edaspidi blogi uuendada tihedamini kui iga kahe kuu tagant. Olge tublid ja soovime Hannesega kõigile positiivselt meeldejäävat aastavahetust! :)

Kui tekib huvi meie postitusi jälgida, siis ülespoole kerides saate lehe paremal pool sisestada oma e-maili aadressi ning uue postituse korral saadetakse Teile e-mail :)