Kuidas me Tšehhi paljaste pensionäridega spaatasime

Oleme nüüd Vel'ky Mederis olnud juba 6 päeva ning võime paari sõnaga rääkida, mis linnaga tegu on ja mis me ise teinud oleme. 

Kuigi siinne linn ei ole oma 9000 elanikuga just väga suur, siis tegu on ikkagi väga populaarse kohaliku turismisihtkohaga. Meie armas majapidajanna rääkis, et siinne Thermal Corvinuse spaa pidi eriti populaarne olema just tšehhide seas, kuid omajagu käib seal ka ungarlasi ja muidugi slovakid ise ka. Eriline on see spaa selle poolest, et siin on looduslikud ja mineraalirohked kuumaveeallikad. Käisime täna ka ise seal ära, kuid sellest veidi hiljem.

Hetkel räägiks pigem sellest, kuidas me ühel päeval otsustasime, et kui Ungari siinsamas on, siis miks mitte seal korraks ära käia- lihtsalt, et tehtud oleks. Sõitsime siis Gyori linna, mis asub siit umbes 20km kaugusel.

Gyor on Ungari kuues suurim linn ning tegu on Loode-Ungari kõige tähtsama linnaga, sest see asub Viini ja Budapesti vahepeal ning Kesk-Euroopa ühel olulisemail trassil. 1994. aastal avati siin Audi tehas, kus toodetakse nt Audi TT, A3 kabriolette ja paljusid mootoreid. Meie siiski seda tehast üles otsima ei hakanud, sest mis sa selles suurest hoonest aia taga ikka vaatad.

Ungaris oli aga silmal keeruline harjuda hindadega- nimelt 1EUR = 313 HUF. See tähendas seda, et tossupaar maksis 12 000, pesupulber omakorda mõni tuhat jne. Rikkuritena ostsime kohalikust tanklast paarisaja eest näksimist ja hakkasime tagasi sõitma.

Nelja soti eest saad Monsterit

Siinkandis on meeletult palju maisipõlde ning ma ei suutnud vastu panna. Palusin Hannesel auto kinni pidada ja jooksin põllu peale raksu. Rebisin kiirelt kolm tõlvikut, naersin kurjakuulutavalt ja jooksin autosse tagasi. Kahjuks puuduvad mul kokkupuuted täiesti värskete, põlla päält korjatud maisitõlvikutega, nii et neid küpsetada üritades keerasin nad veidi tuksi. See ei tähenda, et me neid ikkagi söönud ei oleks- siiski ise, oma kätega korjatud ju!

Varastatud maisi söömas

Meie majutaja rääkis veel, et kuigi Vel'ky Meder on üsna väike, siis siin on mitmeid suuri tehaseid, mis enamasti on seotud autotööstusega. Ta isegi töötab firmas, mis toodab pidureid, uksehingi, uksi jne. Iga tehas pakub tööd 300-900 inimesele, mis tähendab, et suurt tööpuudust siin pole.

Kohalikud saavad ka fitnessi harrastada

Kuna see linn kuulus kunagi Ungari alla, siis siin on veel tänavanimedki kahes keeles- Ungari ja Slovakkia. Keeled on aga nii sarnased, et ungarlased ja slovakid saavad omavahel ilusti suheldud. Aga üks keel, mida kohalikud peaaegu üldse ei oska, on inglise keel. Meie majutaja on siiani ka ainuke inimene, kellega oleme inglise keeles suheldud saanud, poes või spaas pidime käte-jalgadega vehkides hakkama saama.

Näide kohalikust aiast- alati korras ja hooldatud

Ja jõudsimegi otsapidi spaasse. Täna siis võtsime kätte ja käisime kohalikus Thermal spaas ka ise ära. Spaas ei olnud samuti ühtegi inglise keelset silti ega teksti, nii et andsime lihtsalt alla ja läksime kassasse, maksku palju maksab. Kassas ei osatud samuti sõnagi inglise keelt, küsiti hoopis, et äkki me oleme Poolast. Siis juhtus midagi imelikku- vastasime, et ei, Estonia, mille peale kaks naist naerma hakkasid, pöördusid siis kolmanda poole, ütlesid "estonski" ja seejärel kõik naersid ja naersid. Huvitav oleks küll teada, mis legendid siin siis eestlaste kohta liiguvad, et sealt päritolek sellist kvaliteethuumorit pakub, kuid kuna inglise keelt keegi ei oska, siis see jääb igavesti saladuseks.

Saime itsitavate naiste käest oma riietusruumi kapivõtmed kätte ning läksime riideid vahetama. Siis juhtus teine huvitav asi- tuli välja, et siin on naistel ja meestel ühine riietusruum. Eeemmm... oookei. Meie olime ujukad õnneks juba kodus selga pannud, nii et ei hakanud seal kohe kõigi vahel strippama, kuid minu kõrvalolevat vanahärrat küll miski ei häirinud- püksid lendasid hoogsalt jalast ja siis ta seisis seal kogu oma 60-70 aastases ilus. Pärast selgus, et kusagil taganurgas olid olemas ka kabiinid, kus minusugused saavad ka privaatsuses riideid vahetada ning seda võimalust ma rõõmuga ka hiljem kasutasin.

Spaa ise oli täitsa mõnus, kuid nagu meil kipub kombeks olema, siis kui me läheme kuskile huvitavasse kohta, on meie tehnikal aku tühi, nii et ühtegi fototõestust meil ei ole. Aga me käisime küll, päriselt ka! Paar internetist varastatud pilti siia siiski lisan, et saaksite aimu, millise kohaga tegu.

Spaas oli kaks kuumaveebasseini, ühes oli temperatuur 33C ja teises 37C. Meie oma karge põhjamaisusega istusime põhiliselt selles teises basseinis, sest esimeses hakkas jahe. Eriti mõnus oli õuealal olla, kui õues oli 9C sooja ning vihma tibutas, kuid sina olid mõnusalt kuni kuklani kuumas vees.

Spaas oli päris palju rahvast, kuid kogu spaa peale oli vist 10 noort inimest, meie kaasa arvatud. Kõik ülejäänud olid pensionärid, kes oma liigeseid tulid sinna ravima. Aga järelikult on pensionäridel hea maitse- täiesti mõnus soe vesi oli.

Üks, mis seal spaatades silma torkas, on see, et Slovakkias tundub päris tugev machokultuur olevat. See hakkab samamoodi silma ka tänaval reklaame vaadates. Nimelt tundub, et naine peab siin olema ikka iluese ning mees peab olema karvane ja kaaluma minimaalselt 150kg. Reklaampostritel naistel üldiselt üle bikiinide seljas midagi ei ole ning ka spaas jäi väga palju silma seda, kuidas meestel olid täiesti ulmeliselt suured õllekõhud (tõesti, need kõhud... jõuluvana on vana trenniguru nende kõrval) ja samas käevangus olid saledad, kenad naised, kes siis üritasid läbi meeste karvade ja kõhu meheni teed leida. See polekski iseenesest mainimistväärt, kui seda poleks seal nii massiliselt kohanud, lihtsalt silmale väga harjumatu vaatepilt.

Peale 4h enda vees leotamist tulime lõpuks koju ja nüüd puhkame oma raskest puhkamisest.

Järgmise korrani!

Kui tekib huvi meie postitusi jälgida, siis ülespoole kerides saate lehe paremal pool sisestada oma e-maili aadressi ning uue postituse korral saadetakse teile e-mail :)

Vel'ky Meder ja võõras mees hotellitoas

Eelmises postituses kirjutasin, et me oleme kahevahel, kas jääda kauemaks Slovakkiasse või minna edasi, et siis Hannes vajadusel tagasi lendaks. Kaalukauss langes seekord Slovakkia kasuks, nii et nüüd oleme vähemalt esmaspäevani veel siin edasi.

Võtsime ühe armsa kodumajutuse Vel'ky Mederi linnakeses, mis asub Bratislavast 60 kilomeetri kaugusel ning allolevast videost võite ka näha meie kodust väikest ülevaadet. Koht ise on väike, nii umbes Keila suurune, kuid siin on meeletult palju igasuguseid majutusvõimalusi. Kõndisime täna linna peal ringi ja tundub, et iga teine on oma kodus mingisuguse majutusteenuse püsti löönud. Kõikide nimed on muidugi nii ülistavad, et tundub nagu oleks kusagile paradiisi sattunud. Iga majake on omale külge kleepinud sildi "Lux" "Villa" "Super""Relax""Comfort" jne jne. Siin on ka veekeskus ja Spa, nii et ilmselt on siin suvisel hooajal korralik siseturism, aga täna nägime ainult ühte vanameest Spa juures, kes õues ringi käies oma lahtise hommikumantlihõlmadega pigem kedagi laste õudusjuttudest meenutas.

Veekeskuse sissepääs

Lisaks kodumajutuse pakkumisele on siin veel väga populaarsed igasugused pubid/baarid/kohvikud, igas pisikeses kolkakülas on neid paar tükki olemas. Vel'ky Mederis on kuurortlinnale kohaselt ka palju isehakanud massööre ja mitme aia peale oli löödud silt massaaži hinnakirjaga. Muuseas, klassikalise 60 minutilise massaaži saab kätte 5€ eest. Ei välista, et ühel hetkel me kellegi aeda ka sisse sajame ja massaaži nõudma hakkame, sest alla 30-aastastele inimestele kohaselt on meil mõlemal näiteks õlad valusad.

Meie majutajad fännavad ilmselt Cartoon Network'i

Meil on ka võimalus aias loodust nautida

Silma on torganud ka see, et slovakid hindavad väga kõrgelt korralikku haljastust ja aed peab neil alati korras olema. Hekid, puud, põõsad on alati kõigil viimse lehekeseni ära pügatud ja rohi on ideaalseks niidetud. Lisaks on paljudes aedades erinevaid kujukesi või kividest laotud kujundeid jne. Naljalt mingisugust metsikut käestläinud võsa siin kellegi aia taga või sees ei näe.

Vel'ky Meder

Üldiselt on Slovakkias päris kodune tunne, Bratislava vanalinn oli peaaegu identne Tallinna vanalinnaga ja siinpool Slovakkiat on loodus samuti peaaegu täpselt samasugune, nii et tunne on küll selline nagu oleks lihtsalt Tallinnast kusagile Ida-Virumaale sõitnud- kõik on sama, ainult keel on teine.

                                   

Kui tekib huvi meie postitusi jälgida, siis ülespoole kerides saate lehe paremal pool sisestada oma e-maili aadressi ning uue postituse korral saadetakse teile e-mail :)

Vanamees Mazda ning meie esimesed päevad

Oleme juba 3 päeva seigelnud, nii et nüüd on hea hetk vaadata, kuhu me jõudnud oleme ja kuidas see õnnestus.

Esiteks tooks välja mõned detailid meie ettevalmistusprotsessist. Kuna me otsustasime ujuda vastuvoolu ja mitte minna Hispaaniasse lennukiga, vaid hoopis autoga, siis see nõudis meilt veidi ettevalmistusi, et me kohe Ikla piiripunktis autoga teele ei jääks.

Meie ustavaks ratsuks on 2000 aasta Mazda Premacy, mille läbisõiduks oli juba reisi algushetkel 275 300km. Selleks, et auto ikka ühes tükis kohale jõuaks, vahetasime (vahetasime = Hannes vahetas) ära:

* Esimesed pidurikettad
* Esimesed piduriklotsid
* Hammasrihmapinguti
* Hammasrihmarullik
* Šarniir
* Stabilisaatori otsad
* Karteripõhi
* Õlifilter
* Õli
* Kojamehed

Kaunis uus piduriketas

Kuna auto esiklaas oli ilmselt kõik need 15 aastat sama olnud ja kehvade ilmaoludega pidi sõidu ajal aknast välja vaadates sageli lihtsalt puhta lootuse ja õnne peale minema, siis sai ära vahetatud ka esiklaas. Muuseas, kohe esimesel õhtul teel olles ei suutnud ära imestada KUI suur see vahe ikka eelmise klaasiga on. 4K resolutsiooniga oli ikka teine pilt küll ja ööpimeduses sõit ei tundunudki nii vastumeelne.

Kui keegi oskaks mulle seletada, mida tähendab selline liiklusmärk, siis ma oleksin väga õnnelik

Enne äraminekut käisin veel kodus perega kooki söömas ja õhtul mängisime paari sõbraga kaarte ning laupäeva hommikul kell 9.25 lõime Mazdale hääled sisse ja asusime teele. Poolel teel Pärnu meenus, et mõlemad jätsime oma padjad koju, mis sest, et eelnevalt olime vandunud, et just need tahame kaasa võtta, sest nad olid lihtsalt niii head ja pehmed ja kusagil maailmas kindlasti pole nii häid patju. Kuna piinlik oleks peale suuri kallisid ja hüvastijätte sõita tagasi koju padja järgi, siis jätkasime sõitu ja mõtlesime neile kahele padjale, mis julmalt maha jäeti ja nüüd üksinda voodil lebavad. Pärnus tegime oma esimese peatuse, et osta reisule kaasa leiba ja sprotte (mmm... sprotid). Varsti selgus, et neid peatuseid tuli päris palju. Ilmselgelt oleme jäänud vanaks ja väetiks, sest kogu selle 790km sõidu peale, mis me esimesel päeval tegime, tegime kokku umbes 5-6 peatust.

Leedus avastasime, et olime koos patjadega koju jätnud ka teedeatlase. Eelmise aasta kevadel sõitsime samuti Poola poole ja Leedus avastasime täpselt sama asja. Mis siis ikka, peatusime täpselt samas tanklas, kus eelmisel aastal ja proovisime sealt atlast leida. Ilmselt aga sellele tanklale ei piisanud sellest, et kaks eestlast kord aastas seda atlast ostavad, nii et see oli müügilt eemaldatud. Ei tasu aga siinkohal peast kinni haarata, et kuidas me küll edasi oskasime minna, sest paar tanklat edasi jõudsime imelise Statoilini, kust saime uue teedeatlase. Täpselt samasuguse nagu me olime ostnud eelmisel aastal.

Esimesel õhtul jõudsime välja peaaegu Varssavini ning öö veetsime autos ühes kiirteeäärses tanklas. Autos oli hämmastavalt mugav magada, kuigi mina puutusin kokku oma igavese telgis/autos/ükskõikskusmittetoas magamisega- öösel hakkas jalgadel ikkagi külm. Piiksusin Hannesele, et ta auto tööle paneks ja natukese aja pärast oli juba varvastel hea soe olla.

Hommikul jätkasime sõitu Slovakkia poole ning siinkohal tahaksin öelda, et kõik, mis ma Poola kohta kuulnud olen, on üks suur vale! Esiteks ei näinud ma ühtegi prostituuti (milline sügav pettumus) ja teiseks- millised võrratud-võrratud teed. Lihtsalt vajuta gaasi ja lenda mööda lõputuid siledaid teid. Liiga palju ei saanud muidugi ka vajutada, sest olime vanamehest Mazda üpris korralikult täis koormanud, kuid nii palju kui sai gaasi anda, ilma et auto šokki ei saaks, nii palju sai ka gaasi antud.

Nunnu majake Slovakkias

Teine päev kulges väiksema arvu pausidega, kuid palju aega kulus Slovakkias. Esimene suurem ajakulu tuli kohe üle piiri jõudes, mis möödus ilma suuremate tseremooniateta- isegi korralikku riigisilti ei suutnud me silmad tuvastada. Esimesed 30-40km looklesid mööda kitsaid mägiteid ja kiirus eriti üle 60km/h ei tõusnud. Siis jõudime väheke kiirema tee peale, kus sai juba umbes 100km/h sõita, kuid siis tuli uus takistus- millegipärast oli ühes linnakeses foor, mille läbilaskevõime ei olnud just kiita ja see tekitas suuremat sorti seisaku. Kui selle ükskord edukalt läbisime, siis jõudsime juba kiirteele, kus slovakid tallasid gaasi ja lendasid meist nagu püssikuulid mööda. Liiklus oli pühapäeva õhtu tõttu tihe, kuid viisakas ja keegi kellelegi jalgu ei jäänud. Siis aga tuli kolmas takistus- kiirteel olid ühel lõigul teetööd, nii et umbes 10km saime me 1. või 2. käiguga rahulikult tiksuda.

Umbes kell 22 õhtul (Eesti aja järgi) jõudsime lõpuks Bratislavasse, kus otsisime üles oma vanalinnas kinni pandud hotelli ja keerasime end kerra ning läksime magama. Uni minul kõige parem ei tulnud, sest nii kriuksuvas ja lärmakas voodis ei ole ma veel maganud. Iga kord kui liigutasid, siis voodi krigises ja kägises nii nagu 10 last hüppaksid seal peal ning paar korda ma isegi ärkasin puhtalt voodikriuksumise peale üles. Hannes aga väitis, et tema sai jälle täiesti normaalselt magada. Oleks endalgi nii häirimatu uni.

Mõtlesime, et tellime hommikusöögiks võileiva... pärast ägisesime ja lõuna jätsime vahele

Tänane päev möödus töiselt, kasutades ära hotelli internetti, et kustutada tuld, mis paar päeva internetist eemalolekut oli tekitanud. Hannesel oli vaja ka käia kohalikus pangas, kus möödus samuti tunnike ning õhtul jalutasime Bratislava peal ning sõime lossi kõrval pannkooke. Bratislavas on üpriski kodune tunne, eriti vanalinnas, mis suuresti ei erinegi Tallinna vanalinnast. Hetkel istume hotellis ja mõtleme, mida teha edasi, sest Hannese tööga seoses võib ilmenda vajadus tulla Bratislavasse veel tagasi. Valikuteks on kusagil siin läheduses veel nädalakese tiksuda või põrutada edasi ja siis vajadusel saab ta tagasi lennata. Valikud, valikud... Eks näis, mis otsusele me jõuame, aga praeguseks head ööd :)

Jaapanlased ja nende sissekodeeritud vajadus kõigest miljon pilti teha

Otsisime jäätisekohvikut, mis millegipärast on Tripadvisori Top 10 seas 2. kohal, mida Bratislavas külastada. Siis kui meie selle üles leidsime, selgus, et see oli kinni :(

Bratislavas hulkumas

Bratislava UFO-vaatlustorn

Vaade kohvikust, peaaegu nagu Tallinn

Bratislava loss

Kui tekib huvi meie postitusi jälgida, siis ülespoole kerides saate lehe paremal pool sisestada oma e-maili aadressi ning uue postituse korral saadetakse teile e-mail :)