Me oleme elus!

Püha Jeesus Kristus Maria Odin Allah! Avastasin just, et viimane blogipostitus sai tehtud täpselt 2 kuud tagasi! Ma ise arvasin, et ehk üks kuuke on möödunud, aga oih... Panen nüüd oma ajarände mütsi pähe ning üritan Hannese abiga meenutada, mida mainimisväärset meil selle ajaga juhtunud on.

Viimase postitusega jäi siis õhku küsimus, kas me jääme samasse korterisse lutikatega voodeid jagama või loobume. Otsus langes lõpuks siiajäämise kasuks, sest lisaks uuele madratsile tegime veel nii põhjaliku mürgituse, et peaaegu oleks ise lutikate kõrvale maha langenud. Uued madratsid ja mürgirünnak aitasid, sest peale seda kadus probleem ning nüüd oleme 2 kuud saanud rahus magada, ilma et ükski bandiit meid teki all näksida üritaks. Muuseas, vannitoa kahhelkivide kohta pole me siiani kellelegi midagi iitsatanud, nii et hetkel on meil lihtsalt seinas 4 plaati vähem.

Mina oma üliefektiivses mürgitamisvarustuses

Vahepeal pakkusime üheks ööks öömaja ka korealasele, kes Couchsurfingusse oli ulualuse soovi üles pannud. Tegu oli jalgrattamatkajaga, kes on oma rattaga erinevate reiside vältel tuhandeid kilomeetreid maha vändanud ning plaanib veel tuhandeid juurde lisada.Väga viks ja viisakas mees oli, võrdlesime Lõuna-Korea ja Eesti tavasid (selgus, et me oleme sarnasemad kui oleks võinud arvata), tema kirus Põhja-Koread, meie kirusime Venemaad ning lõpuks istusime maha ja sõime õiget Eesti toitu- kartulid, kotletid ja peedi-küüslaugusalat. Tema jaoks oli see esimest korda elus peeti süüa või üleüldse sellist asja näha, nii et vähemalt saime omalt poolt midagi uut pakkuda.

Jõime õlut, sõime küpsiseid ja arutasime, miks Põhja-Korea nii tige on

Saatsime hommikul Young Hun Songi oma teed

Jõudsime ka käia kohalikus pisikeses kinos, kus oli harukordne võimalus vaadata filmi inglise keeles ja hispaaniakeelsete subtiitritega. Filmiks oli "Me, Earl and the Dying Girl" ning peale meie just hordide kaupa filmihuvilisi ei olnud- meie ja umbes 10-15 pensionäri. Film ise oli selline korralik hipidraama- 3€ eest kõlbas vaadata küll.

Kohalik teater / kino

Lisaks kohalikule kinole õnnestus mul vahepeal ka endal kino teha ja 15 minutit kuulsust saada kui üks igavusest tehtud video otsapidi Delfisse jõudis. See on ilmselt üks kõige tobenaljakamaid asju, mis minuga üldse juhtunud on ja nii pisarateni pole ma tükk aega naernud kui sellest uudisest kuuldes. Kel peaks huvi olema näha, millega ma hakkama sain, siis võib vaadata siit

Tagasi Hispaania juurde tulles- umbes 10-15km mägedesse sõites jõuab kohalikku loodusparki Parque Natural Desert de les Palmes, kust on hästi ilus vaade meie linnale ning kust võib leida lopsakat ja rikkalikku loodust ning kloostrite varemeid.

Parque Natural Desert de les Palmes

Leidsime looduspargist mingid huvitavad marjad, tahtsin koju kaasa võtta, et lahti lõigata ja vaadata, mis sees on, aga litsusin kogemata selle enne laiaks kui koju jõudsime

Looduspargist lookleb mäest alla ka käänuline ja sile asfalttee. See pani Hannesele pähe mõtte, et tal on kindlasti vaja mäe otsast rulluiskudega alla lasta. Alguses tahtis ta nii yolomees olla, et laseb rullikatega ilma kiivrita alla (sest noh, mida sa ikka raha sellele kulutad), aga kui ma vihaselt jalgu trampisin ja häälekalt teada andsin, et mina tema poolikut kolpa küll kuskilt kokku kraapida ei taha, siis jõudsime kokkuleppele, et ilma kiivrita ta sealt alla ei lase.

Ühel päeval läksime siis poodi, ostsime kiivri ning sõitsime mäkke. Seal pani Hannes endale kaitsmed peale ja kiivri pähe ning hakkas alla veerema, mina autoga seljatagust turvamas. Hoog tuli sisse päris korralik, kuigi täpseid arve ei oska öelda, sest ma jälgisin rohkem seda, et ma ise talle selja tagant otsa ei sõidaks, mitte spidomeetri numbreid. Alla jõudes tilkus Hannes higist ja ütles, et nüüd on tal mõneks ajaks isu täis ja see pole üldse nii lihtne kui võiks arvata. Mul pole selle vastu aga midagi, et tal mõneks ajaks isu täis on.

Hannes jõudis ühele enam-vähem sirgele teele

Hannesele ei anna mäed siiski rahu, nii et ükspäev jättis ta mind üksi koju (minu enda soovil, sest ma pole hingelt eriti mägironija) ja läks vallutas ühe mäetipu ka veel ära. 

Hiljuti plaanisime üht tööalast kohtumist kohaliku itimehega, aga kuna selgus, et tal nagunii aega lisatööks ülemäära pole, siis tahtis ta niisama jutustamiseks kokku saada. Väga jutukas ja rõõmsameelne (mis pole hispaanlase kohta just eriti harukordne) mees oli, kes ütles kohe ära, et tema kireks on erinevad keeled ja tundis väga suurt huvi eesti keele vastu. Selgus ka, et üks tema häid sõpru elab Soomes ning seal on ta korduvalt käinud, aga Eestisse pole veel jõudnud. Kuuldes, et eesti ja soome keeled üsna sarnased on, küsis ta kohe entusiastlikult, kuidas eesti keeles "Aitäh" öeldakse. Vastust kuuldes pettus aga veidi, sest see ei olnudki "Kiitos", aga no ega need keeled nüüd päris üks-ühele samad ka pole.

Kohalik nimega Joan soovis siis kokku saada kohalikus "parimas pubis" ja no ma vannun, et see baarmen seal oli ikka täiesti pilves. Kogu pubi sisustus oligi sellise rasta-kanepi-natuke-moto välimusega, nii et baarmen oli iseenesest täiesti pilti sobiv, aga kuidas tal üldse õnnestus kedagi teenindada või ise pubis ringi orienteeruda, on täielik müstika. Joan ise ütles, et tegu on väga laheda inimesega ja tema hea sõbraga, aga kui peaks zombide apokalüpsis tulema, siis ilmselt lastakse see mees esimesena maha, sest keegi ei teeks vahet, kas ta on elus inimene või zombi.

Veel rääkis Joan väga palju Benicassimi linnast ning selgus, et siinsamas on sukeldumiseks ideaalsed kohad, kus on kristallselge sügav vesi ning jaanuaris korraldatakse siinsetel tänavatel härjajooksu ja ühiseid paella kokkamisi. Selle raames tulevad lihtsalt inimesed tänavatele ja hakkavad paellat tegema- loogiline. Alla panen ka Joani tehtud video, mis on filmitud siin lähistel, nii et meil on mida oodata, kui vesi veidi soojemaks läheb. Vees pidid küll väiksemat sorti haikalad olema, aga mitte sellised, kes inimestele ohtlikud on, pigem lihtsalt hirmutavad oma seljauimedega.

Viimane aeg on kulgenud jõululainel, kui välja arvata 14. detsember, mil sain teada, et minu pisike silmaterake, koer Bullet, läks tol ööl igavesele unele. See päev kulges mul enamjaolt voodis nuttes ning ega tuju järgmistel päevadelgi kiiduväärt ei olnud. Olin aga õnnelik selle üle, et enne Eestist äratulekut oli mul oidu igaks-juhuks koeraga hüvasti jätta, sest nägin juba siis, kuidas vanus talle tugevalt peale pressis. Olen aga kindel, et suutsime talle armastusväärse elu pakkuda ning usun, et seal, kus ta nüüd on, on tal rohkelt piiksuvaid mänguasju ja eriti soe tudupesa.

24. detsember jõudis siis kätte jõululaupäev. Hispaanlaste jaoks küll see päev tähistusväärne pole, kuid meie tähistasime ikka jõule eestlaste kommete järgi ehk jõululaupäeval, mitte 25. detsembril. Jõulude paiku tekkis minul väga suur koduigatsus, nii suur, et meel kiskus iga natukese aja tagant kurvaks. Selle leevendamiseks üritasin meile koju luua tõelist jõulutunnet- nii palju kui seda palmipuude vahel teha on võimalik. Selle tarbeks hankisime jõuluehteid, tehiskuuse, kamaluga küünlaid, jõululaudlinu ja lisaks lõikasin paberist lumehelbeid välja nagu tubli 5-aastane kunagi.

Meie jõulutuba

Olin endale ka eesmärgiks võtnud, et ma PEAN saama piparkooke ja tuba PEAB täituma piparkoogi lõhnaga. Poes me kusagil ei taigent ega valmis piparkooke polnud näinud. Küsisin Joanilt üle ning ta kinnitas, et ega hispaanlased üldiselt piparkooke ei söögi, aga kui veab, siis mõnes supermarketist võib leida. Käisime siis kokku neljas erinevas poes ning võin kinnitada, et neid ei ole mitte kusagil. Otsustasin siis ise piparkoogitaigna kokku keerata, aga tuli välja, et kardemoni ka üheski poes pole. Mis siis ikka, tulevad piparkoogid ilma kardemonita! Keetsin ise suhkrusiirupi, sõtkusin valmis taigna, panin piparkoogid ahju ja tagatipuks tegin veel erinevat värvi glasuure ka! Vaatamata taigna heledale värvusele tulid piparkoogid päris eheda maitse ja lõhnaga, nii et ma olen endaga ülirahul.

Taignarulli meil ei ole, nii et pidime improviseerima

Valmis piparkoogilaar- kaunistada viitsisin mõne minuti, siis tüdinesin ja ülejäänud glasuur lendas sinna, kuhu juhtus

Jõululaupäeval läksime samuti traditsioonilist teed mööda ning tegime kapsast, kartulit, sealiha ja verivorste. Jep, siin on ka verivorste! Täitsa sarnase maitsega olid, ainult et sisu oli kuidagi vedelam kui kodumaistel verivorstidel ja puudu oli õige pohlamoos või hapukoor. Aga nii hea oli ikka, täitsa nagu päris jõulud.

Meie tilluke jõulupuu

Meie jõululaud

Millegipärast võtsin ka kätte ja hakkasin ühte apelsini nelke toppima, sest tahtsin sellest lõhnapalli teha, aga kui umbes veerand tehtud oli, siis hakkasin juba kahetsema. Sõrm kipitas ja peopesad olid apelsinimahla täis, aga hambad ristis surusin terve apelsini nelke täis. Nüüd see pruun kera on meil keset lauda ning saadab iga natukese aja tagant tuppa lõhnapahvakuid.

Jõudsimegi lõpuks otsapidi tänasesse päeva. Joani jutust selgus, et meist 60 kilomeetrit eemal on linn Peñíscola, kus on filmitud sarja "Game of Thrones" 6. hooaega ja tal endal oli paari näitlejaga ka pilte tehtud. Olime just hiljuti ära vaadanud antud sarja olemasolevad 5 hooaega, nii et läksime sellest infost pöördesse ja otsustasime raudpolt seal linnas ära käia.
Lähemalt saate GoT tegemistest Peñíscola linnas lugeda siit

Täna siis võtsimegi kätte ja vaatasime oma silmaga selle linna üle. Ja tõesti- see linn oli vapustavalt ilus, lihtsalt vapustavalt. Lausa nii ilus, et me hakkasime mõtlema, et äkki peaks ikka elukohta vahetama. Sarja võtted on praeguseks juba lõpetatud, aga käisime kindluses, kus seda filmiti. Kindlus on ehitatud kaljule aastatel 1294-1307 ning oli aastatel 1415 - 1423 koduks Benedictus XIII-le. Nüüd järgneb lihtsalt posu pilte sellest linnast ja kindlusest:

Peñíscola kindlus, kus filmiti "Game of Thrones" 6. hooaega

Hüppasin ka kuulsa kindlusega pildile

Teravam silm näeb kaljul treppi- see oli Benedictus XIII salatrepp, mis oli nähtav ainult merelt

Hannes pildistas, kuidas mina filmin

Benedictus XIII lasi oma ruumi teha selle akna, et hoida oma pilk ja eesmärk Rooma peal. Nüüd hoiab Rooma peal pilku Hannes.

Vaade kindluselt Peñíscola linna peale

Kindluse aed

Trepid läksid aina kitsamaks. Ilma naljata- ülesse jõudes jäi paar cm puudu, et mu tagumik oleks sinna kinni jäänud.

Kindluse Titanic

Pildi ülemises ääres näha olev auk kaljus pritsib tormide korral vett välja, sest merevesi surub end sealt üles

Terve maja oli kaunistatud merekarpidega

Rohkem mainimisväärset ma hetkel ei suuda meenutada ning luban edaspidi blogi uuendada tihedamini kui iga kahe kuu tagant. Olge tublid ja soovime Hannesega kõigile positiivselt meeldejäävat aastavahetust! :)

Kui tekib huvi meie postitusi jälgida, siis ülespoole kerides saate lehe paremal pool sisestada oma e-maili aadressi ning uue postituse korral saadetakse Teile e-mail :)

Kuidas meie paradiisikodu õudukaks muutus

Oleme nüüd oma uues kodus peaaegu nädala olnud ja meie rõõmu on sisse löönud väiksed mõrad. Kuigi üldjoontes oleme oma elamisega siiski väga rahul, sest siin on kõik eluks vajalik olemas, siis nüüd on juhtunud paar asja, mis panevad meid siiajäämist kaaluma.

Nimelt on algusest peale meie magamistoas olnud natuke veider lõhn, kuid me ei pööranud sellele suurt tähelepanu. Seejärel hakkasid Hannese jalgadele hommikuti sügelevad punnid tekkima, minul oli neid vaid alguses ja ainult paar tükki. Ajasime sääskede kaela, sest tuulutasime magamistuba iga päev ja eeldasime, et putukad on lihtsalt sisse lennanud.

Kui aga ühtegi sääske enam näha polnud ja aknaid kinni hoidsime, aga Hannes ikka igal hommikul sügeles, siis hakkasime kahtlustama, et siin on midagi palju rõvedamat mängus kui sääsed. Natuke guugeldamist näitas, et suure tõenäosusega on tegu:

a) Kirpudega
b) Lutikatega

Lutikate "kasuks" rääkis see, et putukahammustused ilmnesid öösiti ja toas oli imelik lõhn. Nimelt pidid need elukad päeval ilusti peitu pugema, et sa neid üles ei leiaks ja siis, kui sa öösel oma õndsat und näed, jooksevad nad sulle teki alla ja mängivad Draculat. Lisaks pidavat nad eritama spetsiifilist lõhna, mille abil nad omavahel suhtlevad või teistele lutikatele teada annavad, et see voodi siin on juba nende rajoon.

Mõte sellest oli lihtsalt nii talumatult rõve, et jooksime kohe magamistuppa, rebisime kõik linad ja madratsikatted maha ning uurisime üksipulgi, kas miski viitab just nendele olenditele. Kusagile "Lutikas oli siin" polnud soditud, aga kahtluseseeme oli juba istutatud ning seal toas me magada ei suutnud. Sel ööl magasime hoopis oma külalistetoas ning Hannes ärkas keset ööd paar korda üles, et võimalikele lutikatele šokiteraapiat teha- pani tule põlema ja rebis teki maha, et putukad otse teolt tabada. Ühtegi satikat leida õnneks ei õnnestunud, sest kui ma oleks näinud, kuidas mingi lutikagäng meiega koos teki all magab, siis ma oleks Eestisse välja jooksnud.

Hommikul enam Hannesel uusi sügelevaid punnikesi polnud tekkinud, nii et eeldasime, et kogu putukaelu käib puhtalt meie magamistoas. Muuseas, selgituseks peaksin ütlema, et mind putukad ülemäära pole kunagi armastanud ja seetõttu on ka loogiline, et nad pigem Hannest ründasid ja mind peale esimest paari ampsu mahakantuks loeti. Saatsime majahaldurile e-maili, et me kahtlustame lutikaid ning meile lubati, et saadetakse mees kontrollima.

Tenerifel saime ise tunda hispaanlaste aeglust ja oleme ka palju lugusid kuulnud sellest, kuidas keegi jääbki igaveseks remondimeest ootama. Ükski majutusasutus aga ilmselt ei taha, et keegi neile arvustuseks kirjutaks, kuidas neil voodites lutikad on, nii et peame au andma hotelli kiirele reageerimisele. E-mailile vastati mõne minuti jooksul ja juba poole tunni pärast helises uksekell.

Ilma küsimusi esitamata vahetati kohe välja madrats ja kõik linad ning tuba tossutati mürki täis. Jääb üle ainult loota, et lutikad, või mis iganes võimalikud putukad, ei jaksa kaua hinge kinni hoida ja surevad selle mürgi kätte ära. Igaks-juhuks ostsime ikkagi ka ise veel aerosoolmürki ja pulbrit ning ilmselt homme tossutame toad nii põhjalikult üle, et ükski elusorganism peale meie siin püsima ei jääks.

Peale lutikauudise juhtus ka teine asi- mina istusin suures toas arvutis ja Hannes oli köögis kui järsku täitis korterit pikk kolin ja klirin. Minule tundus, et see hääl tuli köögist ja jäin lihtsalt Hannesele otsa vaatama, et miks ta otsustas järsku taldrikuid lõhkuma hakata. Tema aga omakorda vaatas mulle otsa: "Mis see oli?"

Tõmbasime siis vannitoaukse lahti ja selgus, et põrand olid katkiseid kahhelkivi tükke täis. 4 plaati olid lihtsalt otsustanud, et neile nüüd aitab ja hüppasid üheskoos seinast lahti maha kildudeks. See juhtus muuseas samal õhtul kui me jõudsime järeldusele, et me jagame elamist putukatega. Vaatasime lihtsalt põrandal vedelevat sodi ja mõtlesime, et mis moodi me nüüd seda edasi ütleme. Saadame lihtsalt e-maili: "Hei, Teil on lutikad voodites ja kahhelkivid kukuvad iseenesest seinast ära. Me vannume, et kõik on tõsi!"

Ausalt, endalgi oleks raske uskuda seda, kui just paar päeva tagasi oled neile saatnud e-maili, et arutada siia edasijäämist, sest siin nii meeldib. Kõlab nagu tahaks hinda alla kaubelda, või mis? Otsustasime, et anname teada ühest probleemist korraga, nii et hetkel teatakse ainule meie lutikaprobleemi. Kahhelkivi suuremad tükid korjasime hunnikusse ja jätsime tõestuseks vannituppa, et siis kunagi, kui süda ütleb, et õige hetk on käes, sellest teada anda. Või parandame hoopis seina ise salaja ära.

Meie järgmised päevad lähevad seega mürgise tähe all ning lükkasime siiajäämise otsustamise veidi edasi. Nagu ikka- eks näis.

Praegu aga pean minema ja millelegi muule mõtlema, sest selle postituse kirjutamine ajas mind sügelema.

Kui tekib huvi meie postitusi jälgida, siis ülespoole kerides saate lehe paremal pool sisestada oma e-maili aadressi ning uue postituse korral saadetakse Teile e-mail :)

Prügidelfiinid ja video meie kodust

Viimastel päevadel oleme võtnud marurahulikult ning ringi kihutamise asemel käisime hoopis L'Oceanogràficus ning telkisime Camping Playa Tropicanases. Siinkohal suure tänud, kummardused ning kallid Kaarlile ja Kristinale, kes meid L'Oceanogràfic piletitega varustasid- muchas gracias, amigos!

L'Oceanogràfic oli väga suurt rõhku pannud keskkonna, eriti ookeanite, puhtamaks tegemisele. Terve asutus oli täis erinevaid nippe, kuidas oma ökoloogilist jalajälge võimalikult väiksena hoida ning näiteid sellest, kuidas inimetegevus on erinevaid liike mõjutanud. Ka delfiinishow’s oli eraldi osa pühendatud sellele, kui palju on meie meredes ja ookeanites plastikut. Tubli väike delfiin korjas ilusti vees ulpivad võrgujupid oma nina otsa ja tõi demonstratiivselt need kaldale. Hannes leidis, et see õpetab, et me võime prügi ookeani visata küll, delfiinid koristavad ära. Mina aga oma üliemotsionaalsuses poetasin jälle pisara- no nii armsad on need delfiinid, kahju kohe, et nad peavad oma elud seal pargis ninaga võrgujuppe korjates ära veetma.

Tõele au andes on peaks siin igal tänaval need puhtusenipid olema, sest hispaanlased ei ole just kõige puhtamad inimesed Euroopas. Tänavatel prahti lendab nii, et jagub ning silma on ka jäänud, et paljud ei pese peale WC-s käimist oma käsi, mis on eriti rõve harjumus. Prügi oleks tänavatel ilmselt vähem, kui prügikaste rohkem oleks - üldiselt peab ikka mõnda aega oma prügiga ringi käima, enne kui prügikasti leiad. Ja kui leiadki, siis see prügikast on juba ääreni täis, nii et midagi juurde väga ei mahu või on see kast lihtsalt puruks pekstud.

Väga palju juttu L'Oceanogràfic pargist aga teha ei ole, pigem jagame paar huvitavat fakti ning näitame pilte:

*L'Oceanogràfic hõlmab 110 000 ruutmeetrise suurusega ala.

*Kõigi akvaariumite (kokku on neid 9) üldine koguveemaht moodustab 42 miljonit liitrit.

*L'Oceanogràfic kuulub Kunsti- ja teaduslinnaku koosseisu.

*L'Oceanogràfic on Euroopa suurim okeanaarium. Selles on umbes 45 000 isendit 500 erinevast liigist. Lisaks kaladele on esindatud ka imetajad, linnud, roomajad ja selgrootud.

Prügikoristustiim 

Hea hambumus

Pildilt pole hästi aru saada, kuid tegelikult näitas see, millist inimeste tekitatud sodi võib leida mereloomade seest

Merikilpkonnasid püütakse eriti julmal viisil

Õhtul leidsime endale hea telkimiskoha nimega Playa Tropicanas, mis asub Alcossebre linnas. Tegu on päris suure karavanpargiga, kus on olemas ka telkimisplatsid, kämpingud ja väiksed korterid. Meie valisime telkimisplatsi, sest kaasavõetud kaks madratsit ja telk pidid oma olemasolu kuidagi õigustama. Koht ise on korralik, lausa väga korralik. Siin on suured WC-d ja duširuumid, kõik väga puhtad ja kaasaegsed ning olemas on ka võimalus pesu pesta. Lisaks on siin nii väli- kui ka sisebassein ja päevitusalad, pluss oma isiklik väike supermercado, kust saad süüa, päevitusriideid, pikendusjuhtmeid jne. Pole üldse mitte paha.

Sisebassein ainult meile kahele

Paistab, et selle kohaga on rahul päris paljud, sest isegi praegusel madalhooajal on siin väga palju karavane. Tundub, et mitmed ka päriselt elavad siin oma karavanidega, sest mõnel on kohe täitsa kodu püsti pandud. Satellidipannid on katustel, puud ja põõsad on ilusti karavanide ette pottidega sätitud ja terve suur plats on katusealuseks tehtud. Meiega tegi juttu ka üks briti vanahärra, kelle pilku tõmbas me autol lehviv Eesti lipp. Olevat nad oma naisega 9 aastat tagasi Tallinnas käinud ning väidetavalt oli Tallinn neile väga hea mulje jätnud, kuigi nad olid palju vihma saanud. Samas ütles, et Läti neile väga ei meeldinud, sest palju oli koledaid Nõukogude aegseid paneelmaju. Hea, et nad siis Tallinnas olles Lasnamäele ei sõitnud.

Meie väike kodu

Vanahärra küsis ka me käest, et kas me tulime paariks nädalaks või mis meie plaanid on, kui juba nii kaugelt kohale sõitnud oleme. Kuuldes, et ideaalis me jätaks sel aastal talve vahele ning veedaks selle Hispaanias, siis imestus ei jäänud tulemata: „Aga te olete nii noored? Seda teevad tavaliselt vanad inimesed.“. Mis teha, ju me siis oleme noored pensionärid. Aga noored pensionärid Hispaanias, nii et me ei kurda.

Üleeile, 20. oktoobril, seadsime end sisse Benicassimi linnas, kuhu jääme nüüd vähemalt kuuks ajaks. Seda aega, mil siin oleme, kavatseme ära kasutada, et otsida endale püsivamat korterit või kui siin tõesti väga meeldib, võime ka siia korterisse kauemaks jääda. Allpool võite ka näha videotuuri meie uues kodus:

Eile käisime ka Hispaania stiilis šoppamas, mis tähendab, et veetsime toidupoes umbes 1-1.5h ning käru oli toodetest kuhjas. Kuna meie korteris polnud hetkel mitte midagi olemas, siis oli vaja kõik tarvilik ühekorraga ära osta. Nüüd vähemalt saame kodus ise süüa teha ning ei pea kohalikke „restorane“ nuumama.

Restoranidest rääkides- hispaanlased panevad palju suuremat rõhku toidukoha välimusele kui toidu enda kvaliteedile. Oleme käinud mitmes restoranis, mis välimuselt on täiesti viisakad, kuid toit ei kannata eriti kriitikat. Camping Playa Tropicanase lähistel asuvas restoranis sain Hannes liha, millest pool oli ilusti küpsenud ja pool oli täiesti toores ning minu lõhe oli täielikult maitsestamata ning samuti seest väheke kahtlane. Hannes mainis oma toorest lihatükki ka teenindajale, kuid ta lihtsalt naeratas, vehkis käega ja ütles „sorry“ ning sellega asi lõppes. Ning see polnud esimene kord, kus me sellise toidu osaliseks oleme siin saanud, nii et ei saa siinseid toidukohti just taevani kiita.

Toidud on kehvad, aga vähemalt vein on aus

Õnneks on nüüd aga „restotoidud“ selja taga ning saab ise rahus körti keeta. Päike paistab, mandariin on värske ja ühtegi prussakat ei ole veel korteris näinud- pole üldse mitte paha.

Hispaanias Kalevi küpsist nautimas- aitäh, Laane!

Kui tekib huvi meie postitusi jälgida, siis ülespoole kerides saate lehe paremal pool sisestada oma e-maili aadressi ning uue postituse korral saadetakse teile e-mail :)

Pagulaskontroll, vale pööre ja raha lõhn

Esmaspäeval said tööasjad Slovakkias lõpetatud ning teisipäeval võtsime suuna jälle Hispaania peale. Ilm ei olnud oma sombususega väga lubav, kuid see meid ei morjendanud. Laadisime hoopis auto jälle viimse uksetihendini täis ning asusime teele.

Teisipäevane ilm

Sõitsime läbi Ungari Austria poole ning piiri juurde jõudes mõistsime, et oleme Schengeni mugavustega ikka väga ära harjunud. Istusin, võiks öelda, et isegi lebotasin, kõrvalistmel ja närisin saia kui nägime, et autod jäävad piiril seisma. „Mhish sheishak shee on?“ küsisin saia täis suuga ja ei saanud aru, miks kõik lihtsalt juba Austria mägedesse ei kihuta. Piirikontroll! Õigus, pagulased, aafriklased, süürlased, eestlased, appi-appi, piirid kinni! Viskasin saia tagumisele istmele ja otsisin meie uhked ja esmakordselt kasutatavad passid üles. Nii põnev oli, viimati sain kellelegi piiripunktis oma passi näidata klassiekskursioonil Lätti ja see oli nii ammu, et mu mälu hakkab kahtlema, kas see oli ikka päriselt.

Väga sügavat huvi piiritädi siiski me passide vastu ei tundnud. Hannesele vaatas vähemalt otsa, minule ei langenud seegi au. Küsiti, kuhu me siis läheme nüüd enda meelest ja kuuldes, et Hispaaniasse, läksid silmad suureks: „Spain??“. „Yep, long trip.“. Noogutus, naeratus ja lasti teele. Meil oleks vabalt võinud olla terve auto pagulasi täis, igas spordikotis üks- keegi poleks teada saanud. Kahju kohe, et ühtegi kaasas polnud, põhimõtte pärast oleks üle piiri viinud, lihtsalt sellepärast, et oleks saanud.

Ilm läks aina süngemaks ning siis hakkas tibutama… seejärel sadama… ning lõpuks saime korraliku survepesu taevast, mis kestis mitusada kilomeetrit. Esialgsed ilusad plaanid minna Veneetsiasse romantilisi pilte tegema ja paadiga Kuu poole aerutama, kandsime maha- põhimõtteliselt saime aerutada juba ka autotee peal. Veneetsiast sõitsime seega kalgilt ja külmalt mööda ning võtsime suuna hoopis Genova peale.

Üritasin meeleheitlikult vihmas näha

Jõudsime mägisesse Põhja-Itaaliasse ning ma pean ütlema, et ma olen ikka täiskohaga mägede fänn. Mägede vahel võid sõita sadu ja sadu kilomeetreid ja ikka ei tüüta nende nägemine ära. Minu suur mägedearmastus tekitas aga õudu Hanneses, sest mina olin autoroolis ning iga natukese aja tagant jäin andunult mõnda mäenukki vaatama. Kuigi enda meelest ma siiski vaatasin tervelt ühe silmaga teed ja ainult ühe silmaga mägesid, siis vahetasime siiski Hannesega kohad, et ma saaks rahus vaadet nautida.

Enne Genovasse jõudmist käisime söömas ühes järjekordses Autogrillis, mis on Itaalia kiirteede püha peatuspaik- neid on kõikjal ning nad on kõik tükike paradiisist. Nagu Mäo Statoil oma kuuma kakaoga, kui sa oled mootorrattaga ööjaheduses Tartust Tallinnasse sõitmas. Valisime endale toidud välja, tõstsime kandikule ja läksime kassa juurde maksma. Seisame ja ootame, sest kõik kassad on tühjad. Ootame. Heidame kurjad pilgud lauale, kus mitu töötajat istuvad ja juttu sädistavad. Üritan saavutada ühega neist silmsidet, kuid ei miskit. Lõpuks kui maksma soovis hakata peale meie veel üks mees, pani üks töötajatest endale aaaeeeglaselt nokamütsi pähe, tõmbas patsi sealt ilusti välja, ütles teistele veel paar sõna juttu ja siis tuli kassasse. Aga no, mis sa teed, kui tähtsad jutud vaja naistega rääkida, vähemalt lõpuks ta tuli.

Kui olime oma õõnsad kõhud jälle toiduga täitnud, jätkasime sõitu Genova poole. Me oleme sel aastal korra juba seda teed sõitnud, kui sõitsime autoga Põhja-Itaaliast Lõuna-Itaaliasse (siinkohal häbematu promo meie MTÜ facebooki lehele, kust võite selle reisi kohta ka pilte näha- facebook.com/yksmaailm) ning tol korral sai Itaalia kiirteedel nii mõnigi vale pööre tehtud, sest navigeerisime puhtal paberkaardi järgi ja paar korda läks väheke nihu. Üks nendest kohtadest, kust me valesti pöörasime ja seejärel ilmatuma pika aja linna vahel õiget teed otsisime, oli Genova. Kahjuks kumbki meist seda ei mäletanud, et just seal me eelmisel korral saatusliku vale pöörde tegime. Küll aga tuli see kohe meelde, kui me jälle Genova linna sisse sõitsime ja end mere äärest leidsime.

Peab kahjuks tõdema, et ka üritades linnast välja sõita, tegime sama vea, mis aasta alguses ja jõudsime jälle valesse kohta. Meil oli küll seekord GPS peal, kuid tundub, et just see kant seal on nii segane ja keeruline, et isegi GPS läks lolliks ja nool hakkas ekraanil edasi-tagasi hüppama ning teed uuesti kalkuleerima. Lõpuks jõudsime ühele teele, mis näitas, et me peaks sõitma 12km, et teha tagasipööre. Pingul närvide ja vihase meeleoluga hakkasime sinnapoole sõitma, sest mida muud meil ikka teha oli. Aga oli.

Sealkandis on väga palju tunneleid ning rohkem aega veedad sa mägede sees kui nende peal. Vastassuunaliste tunnelite vahel olid mingisugused käigud, ilmselt mõeldud hädaolukorra jaoks ja kindlasti mitte selleks, et kaks kurja eestlast seal tagasipööret saaksid teha. Valides 24 lisakilomeetri ja ühe illegaalse manöövri vahel, langes valik viimase variandi kasuks. Eirasime kõike, mida autokool meile kunagi tunnelite ja kiirteede kohta õpetanud on, ning keerasime auto tunneliseina sisse. Kuna ava asus pimedas kurvis ja meie eest vuhises mööda veoautosid, siis puhta õnne peale ei julgenud teele keerates minna. Veoauto meie Mazda külje sees oleks ilmselt reisi tempot kõvasti maha tõmmanud. Läksin autost välja, kuulsin, et tunnel ei kaja, mis tähendas, et ühtegi autot ei tule ning jooksin üle tee, ise Hannesele vehkides, et ta mulle järgi keeraks. Saime oma salakavala manöövriga edukalt hakkama ning lõpuks ometi jõudsime õigele teele ja õigele suunale.

Tol päeval sõitsime kokku 1100km ja jõudsime umbes 150km kaugusele Monacost. Öö veetsime kiirteeäärses tanklas, järjekordses Autogrillis ning esimest korda elus ei hakanud mul autos magades külm! Ärkasin veel millegipärast öösel mitu korda üles ja imestasin, et mul ei ole külm. Väga üllatav see tegelikult ei peaks olema, sest õhtul kell 23 oli seal 17C sooja.

Kolmapäeva hommikul tegime tanklas enne minekut kiired cappuccinod ja croissantid. Hannese kuuseoksa pildiga pangakaart tekitas müüjate seas elevust ja rõõmu, vaatasid kohe kahekesi seda maalähedast kaarti ja naeratasid. Tanklas jäi tugevalt silma see, et me olime oma cappuccinodega nõrgad ja väetid, sest õige inimene võtab espresso. Kõigil teistel, peale meie, olid näpus nukutassid, mis oli täidetud aromaatse ja kange espressoga. Lürpisime vaikselt oma hiigeltassidest piima törtsu kohviga ära ja hakkasime Monaco poole sõitma.

Monacosse jõudes ütles Hannes esimese asjana: „Kohe, kui sa autoga kusagile linna jõuad, saad sa aru, et sa ei taha seal olla“. Tõesti, tänavad olid kitsad ja käänulised ning liiklus oli tihe ja närvesööv. Leidsime hea maaaluse parkla ning jätsime oma ustava ratsu sinna puhkama, ise minnes Monacot avastama.

Monaco

Esimesena torkavad seal loomulikult silma sadamas olevad jahid, mis kõik üritavad üksteist üle trumbata olles suuremad, paremad, säravamad. Teise asjana sai selgeks see, et Maserati on siin rahvaauto. Porschest ei tasu rääkidagi, neid ilmselt antakse poes iga 10€ ostuga kaasa. Kolmandaks jäime aga vaatama jahtide alla, sõna otseses mõttes. Vesi oli seal lihtsalt niiii selge ja läbipaistev, iga detail merepõhjas oli selgesti eristatav ning kalu sai vaadata nagu nad oleksid akvaariumis.

See oli tegelikult sügav vesi, kus olid jahid sees, kuid vesi oli nii klaar, et tundub madal

Leidsime linna pealt turismiinfo ning küsisime, kust leida pangaautomaati, sest selja taha jäetud Itaalia kiirteed olid meid sularahast tühjaks tõmmanud. Seal töötav mees oli jutukas ja abivalmis ning küsis me käest, mis kell me laev ära läheb, eeldades et me oleme Monacosse tulnud kruiisiga. Ütlesime, et me oleme autoga, mille peale ta tõmbas välja väiksed raamatud sooduskupongidega ja ütles, et tavaliselt need on mõeldud kruiisituristidele, kuid me tundume nii toredad inimesed, et ta annab meile ka. Niisiis, kui keegi satub Monacosse ja tahab soodsamalt muuseumites käia, siis minge kruiisilaevade sadama turismiinfosse ja olge toredad inimesed.

Võtsime õues istet, et lõunat süüa, kui tundsin, et miski kukkus mu õlale. Heitsin pilgu maas siblivatele tuvidele ning aimasin, mis see salapärane õlale kukkuv asi olla võis. Pöörasin aegluubis pead, valmistudes ette selleks õuduseks, mida oma õlal nägema hakkan. Täpselt see seal oligi- kena ports tuvi seeditud lõunasööki, ilusti mu õlal kahte hunnikusse jaotatud. Kinnitasin endale, et see pidavat tähendama, et raha hakkab nüüd igast uksest ja aknast sisse sadama. Muuseas, kui see tegelikult midagi muud tähendab, siis palun seda mulle mitte öelda- vähemalt midagi positiivset tahaksin ma selles tuviintsitendis enda jaoks leida.

Monacos leviv rahalõhn ajas meile mõtted pähe, et läheks teeks lennu helikopteriga, mis teeb tiire ümber Monaco. Palju sa ikka sellisesse kohta tuled, lisaks oli veel ilm ideaalselt päikesepaisteline ja soe. Jalutasime tüki maad maha, et kopteriplats üles leida. Kohale jõudes purustati aga meie mull ja öelda, et 4 inimest minimaalselt, muidu kopterisse ei saa. Pakkusime, et me ootame, kuni keegi siia sama murega tuleb, kuid leti taga istuv mees meie lootuseid ei hellitanud, öeldes, et seda juhtub üliharva, sest üldiselt tulevadki kõik juba neljakesi. Kahjuks pole me Hannesega suutelised poolduma ja kõik need hordid tuttavaid, kes meil tavaliselt Monacos on, just seekord seal polnud, nii et meie eksklusiivne kopterilend jäi ära.

Kopter, millega oleksime lennanud

Läksime selle asemel hoopis automuuseumisse, mis koosnes Monaco printsi autokollektsioonist. Seal võis näha sõidukeid hobuvankritest kuni vormeliteni. Väga suur see muuseum tegelikult ei olnud, nii et see sai üsna kiirelt läbi käidud. Tolleks hetkeks olime juba pool päeva Monacos veetnud ja ringi jalutanud, nii et otsustasime hakata edasi liikuma. Hannes tahtis veel minna Monte Carlo kasiinot vaatama, aga kuna minu kingad olid otsustanud mu jalgadele ville tekitada, jäin teda parkla juurde ootama.

Hannese saabudes hakkasime otsima teed Monacost välja, et liikuda Prantsusmaa poole. See läks meil õnneks päris libedalt ning üsna varsti olime Prantuse kiirteedel. Üpris kohe saime ka aru, et Itaalia kiirteede süsteem on palju mugavam ja parem. Itaalias oli väga konkreetne- võtsid teele minnes pileti ja kui kusagilt teelt maha keerasid, maksid. Põhimõtteliselt saad terve riigi mööda kiirteed läbi sõita nii, et sa ei pea kordagi kusagil peatuma ja maksma. Prantsusmaal on aga päris sogane see asi. Esimesed paar korda pidime maksma iga paarikümne kilomeetri tagant mõned eurod, mis oli väga tüütu. Kõige esimese kiirteele mineku saime küll ilma rahata mingil põhjusel, kuigi masin meilt seda nõudis. Võib-olla jäime liiga kauaks jokutama ning süsteem vaatas, et me ei saa kunagi minema sealt ja lasi lihtsalt läbi. Hiljem tahtsime uuesti oma venitamistaktikat proovida, aga autorivi oli selja taga ning me ei julgenud prantslaste kannatust proovile panna. Viskasime hoopis masinat sentidega ja sõitsime edasi.

Seejärel aga süsteem muutus- järgmises punktis maksmise asemel pidime hoopis pileti võtma, mille eest siis mõne aja pärast tasusime, kuid mingit uut piletit või tšekkigi vastu ei saanud, kuigi jätkasime sõitu kiirteel. Sõitsime siis mõnda aega tasuta maal kui tuli järgmine punkt, kus samuti raha ei küsitud, vaid pidi hoopis uue pileti võtma. Itaalias oli igatahes see kõik paremini ja mugavamalt lahendatud. Itaalias oli nii- sõitsid punktist A punkti B mööda tasulist kiirteed? Selge, maksa 70€. Prantsusmaal on aga nii- hakkad sõitma punkti A? Maksa 1.20€. Nüüd lähed punkti C, läbi B? Võta pilet. Ei, maksa raha. Ei, võta pilet. Oot, kuidas see nüüd oli?

Öö veetsime Hispaania piiri lähed tanklas ning hommikul sõitsime kohe ühe jutiga Valenciasse välja. Siin lähistel võtsime kaheks ööks majutuse ning nüüd olemegi kohal, naudime sooja ilma ja päikest ning plaanime, mida edasi teha. Enam meil 1000 kilomeetriseid sõite ei tule, vaid hakkame endale katust pea kohale otsima. Siia jõudmine langes veidi kehvale ajale, sest praegu on koolivaheajad ning majutused on 90% ulatuses juba kinni pandud. Need vähesed, mis veel saadaval, on aga sellise kosmosehinnaga, et võiksime kohe oma kaasasoleva vara maha müüa, et paar ööd tuba saada. Eks näis, mis me väja mõtleme, praeguseks: "Adios!".

Meie toa aken

Kohalik majakiisu, kes Hannest hammustas

Kui tekib huvi meie postitusi jälgida, siis ülespoole kerides saate lehe paremal pool sisestada oma e-maili aadressi ning uue postituse korral saadetakse teile e-mail :)