Vanamees Mazda ning meie esimesed päevad

Oleme juba 3 päeva seigelnud, nii et nüüd on hea hetk vaadata, kuhu me jõudnud oleme ja kuidas see õnnestus.

Esiteks tooks välja mõned detailid meie ettevalmistusprotsessist. Kuna me otsustasime ujuda vastuvoolu ja mitte minna Hispaaniasse lennukiga, vaid hoopis autoga, siis see nõudis meilt veidi ettevalmistusi, et me kohe Ikla piiripunktis autoga teele ei jääks.

Meie ustavaks ratsuks on 2000 aasta Mazda Premacy, mille läbisõiduks oli juba reisi algushetkel 275 300km. Selleks, et auto ikka ühes tükis kohale jõuaks, vahetasime (vahetasime = Hannes vahetas) ära:

* Esimesed pidurikettad
* Esimesed piduriklotsid
* Hammasrihmapinguti
* Hammasrihmarullik
* Šarniir
* Stabilisaatori otsad
* Karteripõhi
* Õlifilter
* Õli
* Kojamehed

Kaunis uus piduriketas

Kuna auto esiklaas oli ilmselt kõik need 15 aastat sama olnud ja kehvade ilmaoludega pidi sõidu ajal aknast välja vaadates sageli lihtsalt puhta lootuse ja õnne peale minema, siis sai ära vahetatud ka esiklaas. Muuseas, kohe esimesel õhtul teel olles ei suutnud ära imestada KUI suur see vahe ikka eelmise klaasiga on. 4K resolutsiooniga oli ikka teine pilt küll ja ööpimeduses sõit ei tundunudki nii vastumeelne.

Kui keegi oskaks mulle seletada, mida tähendab selline liiklusmärk, siis ma oleksin väga õnnelik

Enne äraminekut käisin veel kodus perega kooki söömas ja õhtul mängisime paari sõbraga kaarte ning laupäeva hommikul kell 9.25 lõime Mazdale hääled sisse ja asusime teele. Poolel teel Pärnu meenus, et mõlemad jätsime oma padjad koju, mis sest, et eelnevalt olime vandunud, et just need tahame kaasa võtta, sest nad olid lihtsalt niii head ja pehmed ja kusagil maailmas kindlasti pole nii häid patju. Kuna piinlik oleks peale suuri kallisid ja hüvastijätte sõita tagasi koju padja järgi, siis jätkasime sõitu ja mõtlesime neile kahele padjale, mis julmalt maha jäeti ja nüüd üksinda voodil lebavad. Pärnus tegime oma esimese peatuse, et osta reisule kaasa leiba ja sprotte (mmm... sprotid). Varsti selgus, et neid peatuseid tuli päris palju. Ilmselgelt oleme jäänud vanaks ja väetiks, sest kogu selle 790km sõidu peale, mis me esimesel päeval tegime, tegime kokku umbes 5-6 peatust.

Leedus avastasime, et olime koos patjadega koju jätnud ka teedeatlase. Eelmise aasta kevadel sõitsime samuti Poola poole ja Leedus avastasime täpselt sama asja. Mis siis ikka, peatusime täpselt samas tanklas, kus eelmisel aastal ja proovisime sealt atlast leida. Ilmselt aga sellele tanklale ei piisanud sellest, et kaks eestlast kord aastas seda atlast ostavad, nii et see oli müügilt eemaldatud. Ei tasu aga siinkohal peast kinni haarata, et kuidas me küll edasi oskasime minna, sest paar tanklat edasi jõudsime imelise Statoilini, kust saime uue teedeatlase. Täpselt samasuguse nagu me olime ostnud eelmisel aastal.

Esimesel õhtul jõudsime välja peaaegu Varssavini ning öö veetsime autos ühes kiirteeäärses tanklas. Autos oli hämmastavalt mugav magada, kuigi mina puutusin kokku oma igavese telgis/autos/ükskõikskusmittetoas magamisega- öösel hakkas jalgadel ikkagi külm. Piiksusin Hannesele, et ta auto tööle paneks ja natukese aja pärast oli juba varvastel hea soe olla.

Hommikul jätkasime sõitu Slovakkia poole ning siinkohal tahaksin öelda, et kõik, mis ma Poola kohta kuulnud olen, on üks suur vale! Esiteks ei näinud ma ühtegi prostituuti (milline sügav pettumus) ja teiseks- millised võrratud-võrratud teed. Lihtsalt vajuta gaasi ja lenda mööda lõputuid siledaid teid. Liiga palju ei saanud muidugi ka vajutada, sest olime vanamehest Mazda üpris korralikult täis koormanud, kuid nii palju kui sai gaasi anda, ilma et auto šokki ei saaks, nii palju sai ka gaasi antud.

Nunnu majake Slovakkias

Teine päev kulges väiksema arvu pausidega, kuid palju aega kulus Slovakkias. Esimene suurem ajakulu tuli kohe üle piiri jõudes, mis möödus ilma suuremate tseremooniateta- isegi korralikku riigisilti ei suutnud me silmad tuvastada. Esimesed 30-40km looklesid mööda kitsaid mägiteid ja kiirus eriti üle 60km/h ei tõusnud. Siis jõudime väheke kiirema tee peale, kus sai juba umbes 100km/h sõita, kuid siis tuli uus takistus- millegipärast oli ühes linnakeses foor, mille läbilaskevõime ei olnud just kiita ja see tekitas suuremat sorti seisaku. Kui selle ükskord edukalt läbisime, siis jõudsime juba kiirteele, kus slovakid tallasid gaasi ja lendasid meist nagu püssikuulid mööda. Liiklus oli pühapäeva õhtu tõttu tihe, kuid viisakas ja keegi kellelegi jalgu ei jäänud. Siis aga tuli kolmas takistus- kiirteel olid ühel lõigul teetööd, nii et umbes 10km saime me 1. või 2. käiguga rahulikult tiksuda.

Umbes kell 22 õhtul (Eesti aja järgi) jõudsime lõpuks Bratislavasse, kus otsisime üles oma vanalinnas kinni pandud hotelli ja keerasime end kerra ning läksime magama. Uni minul kõige parem ei tulnud, sest nii kriuksuvas ja lärmakas voodis ei ole ma veel maganud. Iga kord kui liigutasid, siis voodi krigises ja kägises nii nagu 10 last hüppaksid seal peal ning paar korda ma isegi ärkasin puhtalt voodikriuksumise peale üles. Hannes aga väitis, et tema sai jälle täiesti normaalselt magada. Oleks endalgi nii häirimatu uni.

Mõtlesime, et tellime hommikusöögiks võileiva... pärast ägisesime ja lõuna jätsime vahele

Tänane päev möödus töiselt, kasutades ära hotelli internetti, et kustutada tuld, mis paar päeva internetist eemalolekut oli tekitanud. Hannesel oli vaja ka käia kohalikus pangas, kus möödus samuti tunnike ning õhtul jalutasime Bratislava peal ning sõime lossi kõrval pannkooke. Bratislavas on üpriski kodune tunne, eriti vanalinnas, mis suuresti ei erinegi Tallinna vanalinnast. Hetkel istume hotellis ja mõtleme, mida teha edasi, sest Hannese tööga seoses võib ilmenda vajadus tulla Bratislavasse veel tagasi. Valikuteks on kusagil siin läheduses veel nädalakese tiksuda või põrutada edasi ja siis vajadusel saab ta tagasi lennata. Valikud, valikud... Eks näis, mis otsusele me jõuame, aga praeguseks head ööd :)

Jaapanlased ja nende sissekodeeritud vajadus kõigest miljon pilti teha

Otsisime jäätisekohvikut, mis millegipärast on Tripadvisori Top 10 seas 2. kohal, mida Bratislavas külastada. Siis kui meie selle üles leidsime, selgus, et see oli kinni :(

Bratislavas hulkumas

Bratislava UFO-vaatlustorn

Vaade kohvikust, peaaegu nagu Tallinn

Bratislava loss

Kui tekib huvi meie postitusi jälgida, siis ülespoole kerides saate lehe paremal pool sisestada oma e-maili aadressi ning uue postituse korral saadetakse teile e-mail :)

Luiged läinud, Hannes ja Kelly taga

Hannes: "Külmaks on läinud."

Mina: "15 päeva tagasi oli sel kellaajal veel hämar, nüüd on juba täitsa pime."
Hannes: "Varsti on juba kell 16 täiesti kottpime."
Mina: "Peaks vist ikka saapad välja otsima."

Umbes sellised näevad välja minu ja Hannese igasügisesed vestlused. Tavaliselt järgneb sellele arutelu selle üle, kuidas ikka võiks talvel kusagile sooja kohta minna, et ei peaks seda külma ja pimedust taluma. Ja nii me kõmbime mööda pimedaid tänavaid uude kevadesse ja pomiseme oma härmas sallidesse, kui väga ikka tahaks kuskil soojas kohas olla.

                             


Sel aastal aga otsustasime, et meie sallid on piisavalt talunud meie halamist. Aitab! Peale väga lühikest arutelu võtsime vastu otsuse, et lööme kampa hanede ja luikedega ning jätame sügise ja talve sel aastal vahele. Põsed juba tunnetamas tulevast päikest, andsin töö juures sisse ka lahkumisavalduse ning otsade kokkutõmbamine Eestis võis alata.

Mis on meie plaan?

Lihtne- jõuda Hispaaniasse ja siis seal elada. Tööd, vähemalt esialgu, kohapeal otsima ei pea, sest saame tegeleda täismahus Hannese firmaga, mis peale interneti meilt midagi ei nõua.

Peaaegu igapäevaselt küsitakse ka mu käest, kas korter on olemas, kas tuttavad on ees ootamas, kas täpne minekukuupäev on paigas ja nii edasi...

Ei, ei ja viimasele samuti ei. Korterit ei ole sellepärast olemas, et me lihtsalt ei usalda hispaanlaste internetilehti- Tenerifel juba saime omad vitsad kätte kui mitte ükski korter ei klappinud sellega, mis kuulutuses lubatud oli (mu isiklik lemmik oli see kui kolmetoalisest korterist sai 7m2 tuba). Niisiis otsustasime, et läheme kohale ja alustame alles siis korteriotsingutega, vahepeal saame vajadusel kas või autos ööbida (elagu hulkurielu!).

Tuttavaid ei ole samuti meid ees ootamas, nii et peame täiesti omapead hakkama saama. Õnneks on siiski Hispaaniasse päris suur hulk eestlaseid kokku jooksnud, nii et kui ikka täitsa häda käes, usun et leiame mõne hea südamega kaasmaalase, kes meie pisarad ära pühivad ja meil orienteeruda aitavad. Siinkohal paluks mitte naerda minu naiivsust ja lubada mul vähemalt kohalejõudmiseni oma pilvekesel hõljuda.

Kõige täpsem minekukuupäev oleks nii/kiirelt/kui/võimalik. 18/09/2015 on minu viimane tööpäev, kuid see ei tähenda, et 19/09/2015 me autole hääled sisse lööme ja kohe ajama paneme. Vaja on veel lõpetada mõned asjad ning olla kindel, et Hannese firmal siin miskit ripakile ja lahendamata ei jääks. Ei tahaks Saksamaal avastada, et pliit jäi sisse. 

Umbes nii ähmased need meie plaanid ongi, kuid võin kinnitada- nii ootusärev pole ma pikka aega ühegi reisi pärast olnud. Isegi kui kuu aega pärast minekut lööme vihaselt jalaga piki palmi ja sõidame tagasi pimeduse poole, siis see praegune ootus ja seiklusärevus on seda väärt.

Näeme varsti, Hispaania!

Kelly

Kui tekib huvi meie postitusi jälgida, siis ülespoole kerides saate lehe paremal pool sisestada oma e-maili aadressi ning uue postituse korral saadetakse teile e-mail :)