Ma pole päris kindel, kuidas seekord viimasest blogipostitusest lausa kaks kuud mööda läinud on. Öeldakse, et üks vanaduse vältimatu saabumise ilmingutest on see, et sulle hakkab tunduma, kuidas aeg ikka liiga kiiresti mööda lendab. Tundub, et minu peatselt saabuv 25. sünnipäev annab sellisel juhul tugevalt tunda, sest enda meelest ma just-just kirjutasin viimast postitust. Ilmselt jääb see postitus ka eelviimaseks peatükiks selles üsna lühikeses blogis, sest tõmbame siin otsi hoolega kokku ja vaatame juba kodus ringi selle pilguga, et mida võiks auto tervise huvides siia maha jätta (hüvasti, tehiskuusk). See on aga (lähi)tulevikumuusika, nii et üritaks hoopis kõva meenutustööd teha ja tuua välja viimase kahe kuu eredamad hetked.
Kronoloogilist järjekorda järgides ei suutnud mõtetes ajas tagasi minna rohkem kui 31. märtsini, mil nii muuseas vallutasime ära siinse piirkonna kõrgeima mäe, Penyagolosa. Antud mägi oli meile juba ammu silma jäänud, sest Valencia poole sõites oli selle mäe kõrguvat tippu alati näha. Hannes pani oma detektiivimütsi pähe ja otsis Google abil mäe täpse asukoha välja ning taris mind endaga mäele kaasa.
Meie vaene väike vanamees Mazda sai mäele sõites kohati päris korralikku off-roadi teha, aga vedas end siiski mudastest aukudest uhkelt läbi. Lõpuks otsustasime talle anda aega hinge tõmmata ja jätkasime teed jala. Teel tippu nägime sinililli, ülaseid ja kitsekesi- täitsa nagu Eestis, isegi temperatuur oli vastavalt jahe. Mäe tipus oli üks pisike hütt, mille sees istus üksik naine, kes küttis endal ruumi soojaks, nii et terve mäepealne oli mõnusat küttelõhna täis. Miks see naine seal üksinda mäe tipus hütis istus, ei oska aga öelda.
 |
|
Ajas mitme sammuga edasi minnes oli viimase aja suurimaks ettevõtmiseks kindlasti Lõuna-Hispaania reis. Tahtsime selle reisi nagunii juba ammu ette võtta ja kuna Jerezis toimus ka MotoGP etapp, siis saime kaks eesmärki väga hästi omavahel kombineerida. Kuna ma mõnda aega tagasi jälgisin MotoGP-d üsna suure hoolega, siis oli äärmiselt põnev minna võistlust ka päriselt vaatama - ikkagi näed ju oma silmaga ära, kuidas vanameister Valentino Rossi asfaldil rehvi kulutab.
Ilmaennustus lubas etapi ajaks sooja ja päikeselist ilma ning kuna me oleme Hispaania päikese all juba mõnda aega olnud, siis panin selga lihtsalt kleidi ja määrisin peale veidi oma tavapärast päikesekaitsekreemi. Kohe kui kohale jõudsime nägime naist, kes oli ilmselt juba eelmisel päeval kohal olnud, sest ta oli ikka nii viimse rakuni ära põlenud, et juba teda vaadates hakkas endal nahk kipitama. Olgu, aga mul on kaitsekreem peal, pole hullu ju? Vale, nii-nii-nii vale! Sain omal nahal (sõna otseses mõttes) tunda, et Lõuna-Hispaania päike on ikka tunduvalt intensiivsem kui see, millega me siin arktilises Kesk-Hispaanias harjunud oleme. Esiteks oli ilm kohutavalt kuum ja teiseks õnnestus mul saada elu kõige hullem päikesepõletus. See põletus oli lausa nii hull, et väike guugeldus näitas, et ilmselt oli mul teise astme põletus. Selgus, et päikese käes on täiesti võimalik niii hulle põletusi saada. Esimesel päeval oli nahk punane, valus ja tulikuum nagu iga päikesepõletusega. Teisel päeval aga oli nahk veel valusam, kätt oli juba valus tõsta, sest kohe kui nahk veidigi liikus tegi see metsikut valu, lisaks hakkas nahk õlal krobelist välimust võtma. Kolmandal päeval aga saabus põletuse tipp ja õlale tekkisid vesivillid. Nendel toredatel päevadel kulus mul peotäite kaupa aaloegeeli ja pantenooli, aga lõpuks ta vaikselt taanduma hakkas, võttes mu hoolega kasvatatud naha endaga kaasa.
 |
| Lõpuks nägi mu põletus välja midagi sellist |
Nii palju siis mu väga dramaatilisest päikesepõletusest, läheks hoopis tagasi MotoGP juurde. Kuna tegu on maailma mastaabis üritusega, siis eeldaks, et sellel on ka väga professionaalne korraldus. Sellisel juhul eeldaksid õigesti! Olime eelnevaks õhtuks endale kõrvallinna hotelli broneerinud ja hommikul hakkasime varem minema, valmistudes eesootavateks hiigelummikuteks. Tõsi, autosid oli meeletult, mootorrattaid veel meeletumalt, aga liiklus sujus vaikselt ja kindlalt. Kiirtee üks suund oli täiesti kinni pandud, kõikjal olid politseid, kes suunased mootorrattureid ühte teed pidi, autosid teist. Ise ei pidanudki midagi mõtlema, juba mitu kilomeetrit enne oli selge, et sõida lihtsalt sinna, kuhu politseionu näitab. Kohale jõudes ootas meid hiiglaslik tasuta muruparkla, kus jälle ei pidanud üldse parkimise peale mõtlema- sõida lihtsalt sinna, kuhu parkimisonu näitab. Väga eeskujulik korraldus, mitte ühtegi halba sõna ei suuda välja genereerida, isegi kui mingil põhjusel väga tahaks.
Sõitude endi kohta vast midagi väga kirjutada ei ole, vanameister Rossi võidutses nii pika edumaaga, et vahepeal tekkis tunne nagu teised ei üritagi võistlusel osaleda. Huvitav tähelepanek oli aga see, et hispaanlased elasid kõvasti rohkem kaasa itaallasele Rossile kui oma riigi meestele (keda MotoGP-s on muuseas lausa 9). Võib-olla oli ka põhjus selles, et Rossi fänninodi nägi kõvasti värvilisem ja efektsem välja kui teiste sõitjate fännikaup. Läksime isegi seda teed- kuigi minu lemmiksõitja on hispaanlane Lorenzo, siis ostsime hoopis Rossi vihmavarju, sest Lorenzo süsimust vari nägi lihtsalt nii igavalt tavaline välja.
 |
|
 |
|
Kui MotoGP-l oli käidud, siis võtsime ette muud sealsed sihtkohad. Kuna me olime juba nii lähedal Gibraltarile, siis otsustasime seal ka ära käia. Gibraltar on 6,84 km² suurune Suurbritannia ala Gibraltari väina põhjarannikul, kus elab ligikaudu 30 000 inimest. Lisaks on see ka ainuke koht Euroopas, kust leidub looduslikult ahve, kes on ka Gibraltari põhiliseks tõmbenumbriks.
Gibraltar on veider, nii-nii veider. Väga kummaline on kõndida Hispaaniast pisitillukesele Inglismaale, kus kõik ümberringi järsku räägivad inglise keelt, tänavatel on punased telefoniputkad ja restoranid promovad usinasti "Fish 'n' chips" lõunaid. Tegelikult oli üldse väga kummaline olla keskkonnas, kus sa said absoluutselt kõigest aru, mida sinu ümber räägitakse. See pani mõtlema sellele, et Eestisse tulles võime endale tekitada päris toredaid olukordi, sest oleme juba täiesti ära harjunud sellega, et keegi meist aru ei saa, nii et saame omavahel täiesti vabalt mida iganes rääkida, ükskõik kui suures inimhulgas, röögi kas või roppuseid üle kaubanduskeskuse (mitte, et me seda harrastaks). Eestisse tulles meil ilmselgelt enam seda luksust ei ole, peab ainult üritama seda meeles pidada.
Eestlastest rääkides mainiks ära ka selle, et kogu meie Hispaanias oldud aja jooksul ei ole me kohanud ühtegi eestlast, aga on teada, et väga palju meie kaasmaalasi elab just Lõuna-Hispaania kandis. Võime seda nüüd ise ka kinnitada, sest Gibraltaril nägime nelja eestlast! Kuulsin ühte neist "Tere" ütlemas ja läksin sellest nii segadusse, et tegin kõndides 360-kraadise pöörde ning üritasin aru saada, kas päikesepõletus oli lõpuks mulle ajju jõudmas või oli see päriselt. Hannes kinnitas, et tegu oli täiesti päris lihast ja luust eestlastega, keda ta teretanud oli, nii et võisin vähemalt selleks korraks kergendatult hingata.
Nagu eelnevalt mainisin, siis Gibraltari suurimaks tõmbenumbriks on seal elavad ahvid. Ahvid on mu jaoks alati natuke ebameeldivad olnud, nad on loomade kohta liiga organiseeritud, oskuslikud ja intelligentsed. Kui sa vaatad ahvile otsa, siis ta näeb välja nagu väike karvane inimene. Ja siis rebib sul koti käest ja jookseb minema nagu mingisugune lihtlabane Tallinna vanalinna taskuvaras. Nii meiega õnneks ei juhtunud, küll aga nägime, kuidas üks ahv varastas lapsevankrist koti, rebis selle tükkideks, leidis sealt Pringlesi krõpsupaki, tegi selle lahti ning siis istus ja krõmpsutas seal isuga, täielikult ignoreerides temale suunatud laste nuttu ja kisa. Üks ahv aga silkas kellegi roosa pusaga ringi, nii et keegi õnnetu hing pidi Gibraltarilt ühe pusa võrra vaesemana tagasi minema. Lühidalt öeldes sain sealse reisi käigus lihtsalt kinnitust, et mulle ilmselt ei hakka ka ahvid kunagi meeldima.
 |
| Pätt ahv |
 |
| Pätt inimene |
Hotelli minnes leidsime flaieri, kus reklaamiti võimalust minna giidiga üheks päevaks Marokosse, linna Tangier. Me küll juba Hispaaniasse tulles mõtlesime, et äkki võiks korraks jalalaba ka Aafrika mandrile asetada, kuid otsest plaani meil seda teha ikkagi ei olnud. Otsustasime, et see flaier on märk Aafrika jumalatelt ja ostsime piletid ära.
Meie bussigiidiks oli ülijutukas mees, kes rõhutas ühe lühikese bussireisi ajal umbes 8 korda, et Maroko on väga kaasaegse suhtumisega ja täis tolerantseid islamiusulisi. Kõik usud on esindatud, kõik on teretulnud ja tagatipuks kestab nädalavahetus 3 päeva. Esimese peatuse tegime kaamelite juures, kus kõigil huvilistel oli võimalik paari euro eest kaameli selga istuda, paar meetrit "ratsutada" ja siis pilti teha. Meie otsustasime selle tegevuse vahele jätta ja ootasime lihtsalt bussi juures, kuniks uuesti liikuma hakkame. Jutukas bussigiid astus siis meie juurde ja küsis, kust me pärit oleme. Kuuldes vastuseks Eestit, siis hõiskas rõõmsalt: "Aaaa, iseseisev Venemaa!". Tõmbasin selle jäise oda oma südamest välja ja surusin naeratuse näole: "Nojah, võib ka nii öelda." Mis siin ikka oma rukkilillede ja kamaga lehvitada, ülejäänud maailma jaoks oled nagunii üks Venemaa.
Üldiselt oli see giidiga päevane reis pigem üks suur ostureis, mille raames meid tariti ühe müüja juurest teise juurde- kes müüs vaipu, kes puidutööd, kes niisama suveniire jne. Vähemalt igas kohas keegi tutvustas veidi oma kaupa ja rääkis nendes pikemalt, mitte lihtsalt ei visatud meid keset kauplust ja ei antud käsku kätte nüüd ostlema hakata.
Kauplemisest rääkides muidugi peab välja tooma tänavatel toimuva- sul ei ole võimalik ühtegi sammu astuda, ilma et keegi ei üritaks paaniliselt sulle selgeks teha, et see käevõru, mida ta sulle müüb, maksab igas teises poes 50€, aga just SULLE, mu sõber, maksab see võru ainult 10€. Juba enne praamile minekut ütles giid meile, et kui me tahame midagi osta, siis me peame hinda alla kauplema, lihtsalt peame. See mõte mulle ei meeldinud, sest ma ei ole elu sees hinna üle kaupleja olnud. Usun, et minu kunagised Itaalias ostetud 2 kilo apelsine, mille eest maksin 25€, räägivad juba ise enda eest. Pean aga tunnistama, et kui paaril kaupmehel õnnestus minuga jutule saada, siis tekkis juba hasart- no kui palju ta veel hinda alla laseb? Kogu seda kauplemise maaniat ilmestas kõige paremini üks väike poiss, kelle käest Hannes nätsu ostis. Esimese seitsme EI peale poiss alla ei andnud ja kui Hannes lõpuks selle nätsu ära ostis, siis vaatas poiss oma suurte pruunide silmadega otsa, näole ilmus kõrvuni ulatuv naeratus ja ta ütles lihtsalt: "Welcome to Morocco" ning jooksis minema. Täpselt nii see ongi. Welcome to Morocco.
 |
|
 |
| Nende vürtside sisse oleks tahtnud sukelduda |
Päeva lõpetasime restoranis, kus meile serveeriti klassikalisi Maroko toite ja taustaks mängis elav muusika. Praamile tagasi minnes küsisin meie hispaanlannast grupijuhilt, milleks on sadamas hiiglaslik skänner, kust autod läbi lähevad ning mida sellega täpsemalt otsitakse. Selgus, et sellega otsitakse autosse peidetud inimesi, kes üritavad Euroopasse tulla ja neid pidi sealt autodest nii ikka päris sageli leitama.
Tegelikult oli Tangien väga puhas linn, kõikjal oli näha politseisid ja hetkekski ei tekkinud tunnet, et seal ei peaks turvaline olema. Minu blondid juuksed tõmbasid küll natuke liiga palju pilke ja meie giid pakkus Hannesele minu eest 5 kaamelit, aga üldiselt tekkis siiski väga suur huvi sinna tagasi minna ja minna ikka edasi, kaugemale, mitte lihtsalt sinna, kuhu nagunii kõiki turiste hanereas viiakse.
Marokost Hispaaniasse tagasi tulles- üks koht, kuhu me aga juba Eestis olles tahtsime minna, oli Caminito del Rey - kaljude seinal kõrgustes looklev rada. Veel mõned aastad tagasi oli tegu maailma ühe kõige ohtlikuma matkarajaga, sest rada oli lagunenud ja igal sammul võis see su jalge alt veel rohkem laguneda. Kuna aastal 2000 seal 4 inimest alla kukkusid, siis oli see rada aastaid suletud. Nüüd aga võeti hoopis kätte ja tehti sellest korralik turimsiatraktsioon- tõsi, mingist ohtlikkusest on nüüd keeruline rääkida, sest rada on kaasaegne ja igati turvaline, kui sa just ise ei soovi teisele poole äärt ronida.
Esialgu jalga rajale tõstes käis aga ikka hetkeks seest õõnes tunne läbi, sest kuigi rada on täiesti ohutu, siis puitlaudade vahele olid ikkagi üsna korralikud vahed jäetud, nii et said sealt vahelt ilusti oma jalgealust tühjust jälgida. Ülejäänud rada kulges aga peaaegu täiesti hirmuvabalt, seda kuni hetkeni, mil jõudsime rippsillani, mis ühendas kahte kaljut. Sild oli metallvõrest ja õõtsus tuule käes, nii et seal jäin küll kohe ikka mõneks minutiks mõtlema, kas ikka tasub üle minna. Kui oleksin loobunud, oleksin pidanud umbes 6 kilomeetrit tagasi kõndima, nii et laiskus kaalus hirmu üles ja läksin kiire sammuga, mitte kordagi alla vaatamata, sillast üle. Hannes juba ootas mind seal ees ja ütles, et isegi temal võttis see sild põlve veidi värisema. Sillast edasi oli aga juba peaaegu täiesti kõrgustevaba, ainult korraks pidi veel ülespoole minema, aga siis juba läks tavaline metsavaheline tee edasi.
Kui suurest adrenaliinilaksu võimalusest ilma jäämine kõrvale jätte, siis ikkagi soovitan kogu südamest seal ära käia, sest see on tõepoolest väga-väga kaunis koht. Kõrgeimas kohas on rada 100 meetri kõrgusel, oru põhjas lookleb kaunis jõgi ja pea kohal lendavad kotkad. Rada ise on kokku umbes 7 kilomeetrit pikk, sellest kaljude küljel kõndimist on umbes pool, ülejäänud raja kõnnid metsa vahel, et sinna rajale saada.
 |
| Kalju küljel kulgeb laudrada, mis siis läheb edasi kaljude vahele |
Sellega lugesime ka oma Lõuna-Hispaania reisi lõppenuks ja hakkasime tagasi koju sõitma. Paar kuud tagasi ööbis Couchsurfingu kaudu meie juures Ivan, kes käis siis Castellonis inimtornis osalemas. Tookord rääkis ta oma vägagi huvitavast ja ainulaadsest tööst- nimelt on ta üks asutajatest firmale, mis tegeleb satelliitide kaudu Aafrikasse interneti viimisega. Meie juures olles viskas Hannes õhku mõtte tema töökohta külastada, sest tahaks ise neid satelliite näha ja Ivan oli sellega vägagi nõus. Lõuna-Hispaaniast kodu poole sõites võtsin siis temaga ühendust ja küsisin, kas pakkumine on ikka jõus, sest Alicante (tema elukoht) jääks meile tee peale. Õnneks oli ta rohkem kui valmis meile oma tööst rääkima ja me saime tõelise privaattuuri satelliidiäri tagatubades. Ta ütles ka, et tavaliselt peavad inimesed tema tööd üsna igavaks ja kedagi see ei tundu huvitavat, nii et tema jaoks oli ainult teretulnud, et keegi selle vastu huvi tunneb.
 |
| Ivan ja Hannes |
Kutsusime Ivani ka endale Eestisse külla, mida ta lubas päris tõsiselt kaaluda, sest Tallinna lähistel pidavat olema mingisugused väga suured satelliidid, mida ta on juba ammu näha tahtnud. Me ei osanud selle peale midagi kosta, sest me pole küll mingitest Tallinna hiigelsatelliitidest kuulnud, aga ta tundus selles üsna veendunud olevat, nii et võib-olla ongi. Tunne oma kodumaad.
Olemegi jälle tänasesse päeva jõudnud ja mainimata on veel jäänud ainult üks tegevus- käisime Valencia loomaaias Bioparc. Park on pühendatud Aafrikale ja selle loomadele ning see on täpselt selline nagu üks loomaaed olema peaks- loomadel on palju ruumi, neid ümbritsev keskkond on väga lopsakas ja looduslik ning ühtegi betoonpõranda jupikest kusagilt ei paistnud. Loomulikult võib siin vaielda selle üle, et loomal oleks ikka parem päris looduses- muidugi oleks, aga kui juba loom on loomaaias, siis pigem olgu ta sellisel loomaias, mitte kusagil metallvõre taga betoonpuuris.
Eelnevalt mainisin, et mulle ei meeldi ahvid. Jään siiani endale selles osas kindlaks, kuid täpsustaksin, et pean silmas pigem selliseid väiksemat sorti ahve- neid, kes sinu kaamerat kaelast ära tirivad ja juustest sikutavad. Gorillad samas on aga minu jaoks väga paeluvad loomad. Päris kindlasti ei tahaks ma gorillaga kusagil looduses silmast-silma sattuda ega ka temaga ühes puuris olla, pigem annaksin kõik oma tehnika ja juuksed ühele väiksele ahvipätile, aga loomana on gorilla äärmiselt huvitav. Teda vaadates ei saa üle tundest, et ta teadvustab kogu oma ümbrust ja teab täpselt, kus ta on ning siis vaatab ta sulle oma mõtliku pilguga otse silma ja ohkab sügavalt. Tekib vastupandamatu soov küsida, mis ta peas küll toimub ja mis gorillamõtted seal ringi liiguvad.
 |
| Siesta |
Lisaks mõtlikele gorilladele olid seal olemas ka kaelkirjakud ja ma pole elus ühtegi koomilisemat looma näinud. Kaelkirjak näeb lihtsalt igatepidi niivõrd totter välja, et tahaks talle lihtsalt pai teha ja öelda, et kõik saab korda. Eriti kahju hakkab temast siis, kui tal janu tekib ja ta peab oma peenikesed kepsukesed peaaegu spagaati ajama, et saaks veekogust paar lonksu vett võtta, mille teekond kõrist alla võtab omakorda jupp aega aega.
Nii, nüüd on vist kõik, rohkem mu peaaegu 25-aastane aju meenutada ei suuda. Allapoole kerides on võimalik leida veel hunnik pilte, mida teksti loetavuse huvides ei hakanud teksti sisse suruma. Loen selle postituse siis seekord lõppenuks ja ilmselt teen viimase sissekande juba Eestist. Eestisse asume teele juba järgmisel nädalal, aga enne seda on meil tarvis veel ära käia Vormel 1 etapil Barcelonas! Juuhhhuuuuuuu!
 |
| Penyagolosa mäelt avanes nii kena vaade, et isegi Hannes hakkas naeratama |
 |
| Leidsime lund! |
 |
| Mini-inimene |
 |
| Selles majakeses oligi see müstiline tuba küttev naine |
 |
| Gibraltar põhimõtteliselt ongi lihtsalt üks suur kalju |
 |
| Gibraltari lennuväli, kust pidid Gibraltarile saamiseks üle kõndima. Juhul kui mõni lennuk parasjagu rada kasutama peab, siis ootad lihtsalt tõkkepuu taga nagu rongi puhulgi. |
 |
| Kalju otsa sai kaabelraudtee abil |
 |
| St. Michael-i koobas Gibraltaril- koobas oli küll väga võimas ja puha, aga seal kõlav techno muusika ja pidevalt muutuv värvivalgus oli natuke üle võlli |
 |
| "Tere, ma jalutasin kuidagi Hispaaniast Inglismaale, kuidas ma tagasi saan?" |
 |
| Maroko sadamas nägime kohalikku kaubavedajat |
 |
| Meid viidi Heraklese koopasse, kus pidi koopaseinas olema Aafrika piirjoontega avaus |
 |
| See peaks siis hea kujutlusvõime abil Aafrika moodi välja nägema. Reaalsuses meenutab see rohkem lõhnakuuske. |
 |
| Esitleti hirmkalleid Maroko vaipasid, mida said soovi korral endale kulleriga koju saata |
 |
| Restorani muusikud |
 |
| Esitleti erinevaid vürtse ja looduslikke ravimeid |
 |
| Paljud jalakäijate tänavad just nii kitsad olidki |
 |
| Teel Caminito del Rey-sse |
 |
| 100 meetri kõrgusel olev rippsild |
 |
| Tegu on tõepoolest ühe ilusaima kohaga, kus mul on õnnestunud käia |
 |
| Saime kokku Ivaniga, kes meile siis oma satelliidiäris ekskursiooni tegi |
 |
| Saime hea jahutava sõidu Ivani kabrioletis ja lisaks nägime oma silmaga, kuidas hispaanlased on täiesti uskumatud parkimismeistrid. Ivani auto on üpris suurte gabariitidega, aga parkimiskohad on seevastu üpris kitsad. Otsisime Alicante linnas parkimiskohta kui Ivan siis ühe külgboksi leidis. Me Hannesega kinnitasime mõlemad talle, et ta ju ei mahu ära sinna, aga Ivan nökerdas paar minutit ja parkis ilma ühegi plekimõlgita oma auto sinna ära, mõlemalt poolt jäi nii sentimeeter-kaks ruumi üle. See oli nii ulmeline, et me lausa plaksutasime talle, isiklikult poleks hakanud isegi proovima sinna parkida. Ja kõik pargivad siin linnades nii. Ulme. |
 |
| Ivan tegi meile veel õhtul väikse Alicante tuuri |
 |
| Käisime ära ka Mandri-Euroopa kõike lõunapoolsemas tipus, tagataustal paistab Aafrika |
 |
| Hunnik kilpkonnasid |
 |
| Loomad ilusti üheskoos |
 |
| Kiisu jääb ikka kiisuks |
 |
| Elevandipoiss- või plika |
 |
| Harilik eestlane loomaaias |
 |
| Loomadele on täitsa mõnus keskkond loodud |
Teemakohased reisipildid vaadatud, nüüd tooks veel posu niisama erinevaid pilte välja.
 |
| Hannes kõrvuti maailma kõige pikema ja kõige lühema mehega |
 |
| Naudime viimased päevi oma pisikeses aianurgas |
 |
| Vahepeal toimus Benicassimis ka bluusifestival, kus oma kuulmekilesid hävitamas käisime |
 |
| Hispaanlaste väga häiriv viis sealiha müüa |
 |
Üks viimane pilt Lõuna-Hispaania reisilt veel. Hommik inglaste restoranis Lõuna-Hispaanias
|
