Kuidas meie paradiisikodu õudukaks muutus

Oleme nüüd oma uues kodus peaaegu nädala olnud ja meie rõõmu on sisse löönud väiksed mõrad. Kuigi üldjoontes oleme oma elamisega siiski väga rahul, sest siin on kõik eluks vajalik olemas, siis nüüd on juhtunud paar asja, mis panevad meid siiajäämist kaaluma.

Nimelt on algusest peale meie magamistoas olnud natuke veider lõhn, kuid me ei pööranud sellele suurt tähelepanu. Seejärel hakkasid Hannese jalgadele hommikuti sügelevad punnid tekkima, minul oli neid vaid alguses ja ainult paar tükki. Ajasime sääskede kaela, sest tuulutasime magamistuba iga päev ja eeldasime, et putukad on lihtsalt sisse lennanud.

Kui aga ühtegi sääske enam näha polnud ja aknaid kinni hoidsime, aga Hannes ikka igal hommikul sügeles, siis hakkasime kahtlustama, et siin on midagi palju rõvedamat mängus kui sääsed. Natuke guugeldamist näitas, et suure tõenäosusega on tegu:

a) Kirpudega
b) Lutikatega

Lutikate "kasuks" rääkis see, et putukahammustused ilmnesid öösiti ja toas oli imelik lõhn. Nimelt pidid need elukad päeval ilusti peitu pugema, et sa neid üles ei leiaks ja siis, kui sa öösel oma õndsat und näed, jooksevad nad sulle teki alla ja mängivad Draculat. Lisaks pidavat nad eritama spetsiifilist lõhna, mille abil nad omavahel suhtlevad või teistele lutikatele teada annavad, et see voodi siin on juba nende rajoon.

Mõte sellest oli lihtsalt nii talumatult rõve, et jooksime kohe magamistuppa, rebisime kõik linad ja madratsikatted maha ning uurisime üksipulgi, kas miski viitab just nendele olenditele. Kusagile "Lutikas oli siin" polnud soditud, aga kahtluseseeme oli juba istutatud ning seal toas me magada ei suutnud. Sel ööl magasime hoopis oma külalistetoas ning Hannes ärkas keset ööd paar korda üles, et võimalikele lutikatele šokiteraapiat teha- pani tule põlema ja rebis teki maha, et putukad otse teolt tabada. Ühtegi satikat leida õnneks ei õnnestunud, sest kui ma oleks näinud, kuidas mingi lutikagäng meiega koos teki all magab, siis ma oleks Eestisse välja jooksnud.

Hommikul enam Hannesel uusi sügelevaid punnikesi polnud tekkinud, nii et eeldasime, et kogu putukaelu käib puhtalt meie magamistoas. Muuseas, selgituseks peaksin ütlema, et mind putukad ülemäära pole kunagi armastanud ja seetõttu on ka loogiline, et nad pigem Hannest ründasid ja mind peale esimest paari ampsu mahakantuks loeti. Saatsime majahaldurile e-maili, et me kahtlustame lutikaid ning meile lubati, et saadetakse mees kontrollima.

Tenerifel saime ise tunda hispaanlaste aeglust ja oleme ka palju lugusid kuulnud sellest, kuidas keegi jääbki igaveseks remondimeest ootama. Ükski majutusasutus aga ilmselt ei taha, et keegi neile arvustuseks kirjutaks, kuidas neil voodites lutikad on, nii et peame au andma hotelli kiirele reageerimisele. E-mailile vastati mõne minuti jooksul ja juba poole tunni pärast helises uksekell.

Ilma küsimusi esitamata vahetati kohe välja madrats ja kõik linad ning tuba tossutati mürki täis. Jääb üle ainult loota, et lutikad, või mis iganes võimalikud putukad, ei jaksa kaua hinge kinni hoida ja surevad selle mürgi kätte ära. Igaks-juhuks ostsime ikkagi ka ise veel aerosoolmürki ja pulbrit ning ilmselt homme tossutame toad nii põhjalikult üle, et ükski elusorganism peale meie siin püsima ei jääks.

Peale lutikauudise juhtus ka teine asi- mina istusin suures toas arvutis ja Hannes oli köögis kui järsku täitis korterit pikk kolin ja klirin. Minule tundus, et see hääl tuli köögist ja jäin lihtsalt Hannesele otsa vaatama, et miks ta otsustas järsku taldrikuid lõhkuma hakata. Tema aga omakorda vaatas mulle otsa: "Mis see oli?"

Tõmbasime siis vannitoaukse lahti ja selgus, et põrand olid katkiseid kahhelkivi tükke täis. 4 plaati olid lihtsalt otsustanud, et neile nüüd aitab ja hüppasid üheskoos seinast lahti maha kildudeks. See juhtus muuseas samal õhtul kui me jõudsime järeldusele, et me jagame elamist putukatega. Vaatasime lihtsalt põrandal vedelevat sodi ja mõtlesime, et mis moodi me nüüd seda edasi ütleme. Saadame lihtsalt e-maili: "Hei, Teil on lutikad voodites ja kahhelkivid kukuvad iseenesest seinast ära. Me vannume, et kõik on tõsi!"

Ausalt, endalgi oleks raske uskuda seda, kui just paar päeva tagasi oled neile saatnud e-maili, et arutada siia edasijäämist, sest siin nii meeldib. Kõlab nagu tahaks hinda alla kaubelda, või mis? Otsustasime, et anname teada ühest probleemist korraga, nii et hetkel teatakse ainule meie lutikaprobleemi. Kahhelkivi suuremad tükid korjasime hunnikusse ja jätsime tõestuseks vannituppa, et siis kunagi, kui süda ütleb, et õige hetk on käes, sellest teada anda. Või parandame hoopis seina ise salaja ära.

Meie järgmised päevad lähevad seega mürgise tähe all ning lükkasime siiajäämise otsustamise veidi edasi. Nagu ikka- eks näis.

Praegu aga pean minema ja millelegi muule mõtlema, sest selle postituse kirjutamine ajas mind sügelema.

Kui tekib huvi meie postitusi jälgida, siis ülespoole kerides saate lehe paremal pool sisestada oma e-maili aadressi ning uue postituse korral saadetakse Teile e-mail :)