Ilutulestik, sinised põlved, viinapitsid ja veel ilutulestikku

Alustasin umbes kuu aega tagasi blogipostituse kirjutamist ja siis lihtsalt jätsin selle posti nukralt oma aega ootama. Kuna vahepeal on palju juttu juurde tulnud, siis kõigepealt toon välja kuu tagasi kirjutatud posti ja seejärel lisan lõppu jutu ja pildid ülejäänud ajast ning loodetavasti jõuame otsapidi tänasesse päeva välja.

Postitus number 1:

Kuna eelmise posti kirjutamiseks läks mul aega 2 kuud, siis üritan nüüd oma blogivõlga heastada ja postitusi teha tihedamini kui iga kahe täiskuu tagant (edit: kirjutasin selle heas usus ja sinisilmselt).

Nagu eelnevalt hõiskasin, siis käisime Peñíscola linnas üle vaatamas sealset linnust. Suur õhin teadmisest, et seal on filmitud "Game of Thrones", ajas kere nii kuumaks, et töllerdasin seal poolpaljalt ringi. Tulemus ei lasknud end kaua oodata ja järgmisel hommikul ärkasin käheda kurgu ja vesise ninaga. Kuna aga see polnud veel piisavalt võimas haigus mu jaoks, siis ülemäära suurt rõhku ravimisele ei pannud, jõin natuke teed, kandsin salli ja vaatasin mõtlikult kaugusesse, mõeldes kõikidele nendele aegadele, kui olin nina kaudu hingamist ja valutut kurku nii iseenesest mõistetavalt võtnud.

Tuleb välja, et puhtalt mõttejõu ja hunniku kahetsusega end terveks ei ravi, nii et lõpuks tõmbas nina uksed täielikult kinni ja kurguvalu asendus korraliku lahtise köhaga. Võtsin siis vana hea Google lahti ja hakkasin hispaaniakeelset apteeginimekirja kokku panema, et Hannes saaks apteekrile listi leti peale visata ja ravimeid nõuda. Nüüd olen end mõned päevad korralikult (Hannese sundimisel väga-väga korralikult) ravinud ja haigus hakkab vaikselt taanduma ning Hannesele üle kanduma. Üritame siis temaga targemad olla ja kohe ta ingveri, sidruni, mee, jalavannide, tekkide ja usuga üle valada. Muidu poleks väga hullu natuke aega haige olla, aga järgmisel nädalal on meil plaan Püreneedesse lumelauatama minna (suurema tõenäosusega Hannes lauatab ja mina nean hetke, mil otsustasin taas endale selle laua jalgade külge panna) ja seal oleks väheke nadi köhides ja nuusates lumes lebada.

Nii palju siis meie raskest elust Hispaanias, mis on täis köha ja nohu. Liiguks edasi hoopis aastavahetuse poole, mida me, vaatamata mu poolsurnud olekule, ei tahtnud tähistamata jätta. Olime aastavahetuse suhtes üsna pessimistlikult meelestatud, sest oleme ühe korraliku pettumuse juba Tenerifel läbi elanud (Tenerife aastavahetusest saate lugeda siit ). Joan küll kinnitas Hannesele, et aastavahetusel läheb Hispaanias tõeline tuumasõda lahti, aga suhtusime sellesse kerge muigega, arvestades, et vastupidiselt Eestile, kus sel ajal on igaühel võimalik poest osta endale pakk piima ja lahinguvarustus, pole Hispaanias korralik ilutulestik igale soovijale ostuks saadaval.

Kohalik leht lubas, et aastavahetusel toimub Benicassimi kesklinnas väike pralle, nii et kuskil tund enne kella 00:00 hakkasime sinnapoole jalutama. 0.5 promilli on küll Hispaanias autoroolis lubatud, aga Eesti kasvatus on nii tugevalt juurdunud, et ikkagi on hinges hirm, et kohe kui šampase peaga rooli istud, hüppab põõsast politsei välja ja sul on eluks ajaks "roolijoodiku" kleeps autol. Läksime siis hoopis jala. Kohale jõudes nägime, et tänavatele oli kogunenud päris arvestatav hulk rahvast, kes olid endale erinevaid mütse ja kardasid pähe pannud. Oluline edasiminek võrreldes Tenerifega juba tol hetkel, sest Tenerifel olid ainsad aastavahetuselised meie ja kaks purjus venelast. Sellega seoses torkas koheselt ka silma üks suur erinevus eestlaste ja hispaanlaste vahel- kuigi tänavad olid rahvast täis, ei näinud me mitte ühtegi (mitte ühtegi!) maani täis inimest. Mõned olid vähe lõbusamas tujus, kuid sellist pilti nagu ühel tüüpilisel Eesti suuremal üritusel näha saab, siin ei olnud.

Kui saabus kesköö (või 00:01, sest noh, Hispaania), siis lasti taevasse saluuti! Juhhuuu! Alguses käis umbes 5 pläksu ja siis oli paus, nii et me jõudsime juba pisarad silma naerda, et see oligi kõik, aga siis ilutulestik ikka jätkus, nii et seekord tekkis vähemalt korraks tunne, et aastanumber on siiski vahetunud. Libisesin veel paar korda kirudes maas vedelevate viinamarjade peal ja liikusime edasi afterpartyle (jep, siin oli isegi afterparty). Hiljem saime Kerri kaudu teada, et hispaanlastel on komme süüa aastavahetusel 12 viinamarja. Loodan nüüd, et äkki viinamarjajumal andestab meile need lömastatud marjad ja õnnistab meid ikkagi hea aastaga.

Aastavahetusel keskväljakul

Suur afterparty toimus siis kohaliku spordikeskuse korvpallisaalis ning alguses tundus seis päris nutune, sest kuigi kohal oli isegi bänd ja puha, siis inimesi oli päris hõredalt. Ostsime endale paar alkoholitalongi, mille saime siis baaris lunastada ning jäime bändi ootama.

Bänd oli täiesti fantastiline sel lihtsalt põhjusel, et nad alustasid oma esinemist inglise keelsete lugudega ning see inglise keel oli lihtsalt kuldne! Nii loominguline, nii ainulaadne. Lood olid kergesti äratuntavad meloodia järgi, kuid kui üritasime aru saada, mis sõnu nad lauldes kasutavad, siis pidime naerust krambid saama, sest see esitus oli täpselt nagu kurikuulus "ken leeeee tulibutibutautšuuu":

Saalist kõlavad meloodiad meelitasid aja jooksul rahvast juurde ning lõpuks oli saal rahvast korralikult täis ning lood läksid üle hispaaniakeelseks. Tantsisime ja võtsime ken-lee-tulibutibutautšuuu rolli enda kanda, sest laulsime nüüd ise hispaaniakeelsetele lugudele kaasa, üritades suurelt ekraanilt kiirelt sõnu välja lugeda. Rahvas oli heas tujus ja pool õhtut käis kogu saali peal õhupall-ei-tohi-maad-puudutada mäng, sest keegi oli õhku visanud roosa õhupalli ning kõik teavad, et õhupall, mis on juba õhus, ei tohi tagasi maha kukkuda. Nii see pall seal ühel või teisel hetkel iga inimese poolt löödud sai.

Korraliku Eesti tantsulõvina oleks Hannes seal edasi tantsinud, aga kuna ma siiski tol hetkel haige olin, siis väsisin kiirelt ära ja hetkeks, mil kogu saalitäis inimesi üheskoos bändi juhiste järgi tantsima hakkas, olin juba nii väsinud, et tantsimise asemel puges minust välja torisev vanainimene, kes seisis ühe koha peal ja altkulmu ukse poole vaatas. Vaatamata mu kurnatud organismile ja torisevale suule, võis aastavahetusega ikkagi täitsa rahule jääda ning Tenerife kogemusega ei anna seda aastavahetust võrreldagi.

Rahvas üheskoos tantsimas:

                                

Peale aastavahetust oli ka kolmekuningapäev, mil sai jälle tänavalt komme korjata

Postitus number 2:

Nagu eelnevalt mainitud, käisime siis jaanuaris Püreneedes, täpsemalt Baqueira mäel, lauatamas ja lund nautimas. Kohale jõudes oli esimesel päeval kerge sula, mis tähendas, et tänavad oli lirtsuvalt märjad ja lumi oli korralikult kõva. Tundsime umbes 5 minuti jooksul juba suurt rahuolu, et me oleme Hispaanias ja mõne päeva pärast saame juba sooja tagasi minna, mitte ei pea seda lund ja külma hambad ristis mitu kuud kannatama.

Esimene šokeeriv samm soojast autost õue

Mina olin praktiliselt kõik päevad lastemäel, õigel täiskasvanute (ja julgemate laste) mäel käisin kaks korda- esimesel päeval ja viimasel päeval. Esimesel päeval läksin sinna Hannese pealekäimisel, sest ta oli veendunud, et kui ma hakkan suurelt mäelt alla tulema, siis lõpuks alla jõudes olen ma juba proff valmis. Ei olnud. Terve tee mäest alla täitsin ma õhku erinevate vandesõnadega, iga natukese aja tagant peksin rusikaga seda vastikut külma ja kõva lund ning käratasin minu vastu huvi tundnud suuskadel meedikule, kes küsis, kas minuga on ikka kõik korras: "YES, I JUST SUCK!!!"

Minu küüned enne lauatama minekut ja siis esimesel päeval peale lauatamist. Rohked kukkumised ja külm tegid oma töö. RIP küüned.

Lõpuks rebisin selle laua endalt alt ära ja lihtsalt jalutasin viimased pool kilomeetrit suuskajate ja lauatajate vahel ning needsin hetkel, mil nõustusin sellele mäele tulema. Kuna aga mäepiletid, mis pole just eriti odavad asjad, olid juba ostetud, siis pidin oma sinised põlved ja raksuvad randmed ka järgmisel päeval mäele vedama. Ütlesin kohe Hannesele, et mina veedan nüüd terve päeva lastemäel ja ei kusagil mujal. Hannes käis siis mööda päris mägesid ja mina üritasin samal ajal meeleheitlikult mingitmoodi seda saatanlikku tegevust nautida.

Minu tavapärane asend mäel

Samal ajal kui mina mäest alla veeresin ja lund peksin, nautis Hannes ilusat ilma ja lumiseid nõlvasid

Lõpuks hakkas Hannesel üksi igav ja ta tuli vaatama, kuidas ma mäest alla veeren. Kuna lastemägi oli täis instruktoreid, siis vaatasime neid ja tegime järgi- Hannes hoidis mul kätest kinni ja hakkasime vaikselt harjutama. Ja siis! Siis ma suutsin järsku ühel hetkel ilma kukkumata mäest alla tulla! Proovisin ühtepidi ja teistpidi ning püsisin lõpuks täiesti iseseisvalt ilusti laual ja mu randmed ning põlved tänasid jumalat.

Viimasel päeval leidsin siis, et põhimõtteliselt olen ma juba nii pro, et võin uuesti päris mäele minna. Ilm oli selleks ideaalne, sadas laia pehmet lund, mis tegi potentsiaalsed kukkumised praktiliselt valutuks. Mäel juhtus hiline jõuluime- läbi mingisuguse ime suutsin ma lauatamist nautima hakata. Kohevas lumes oli täielik lust sõita ning hüüdsin salaja jope sisse isegi "Wooohoooo". Kahjuks küll ei läinud see sõit täiesti lõpuni ideaalselt, sest olin praktiliselt alla jõudnud, kui läksin liiga enesekindlaks ja käisin sellise laksuga vastu maad, et paar sekundit üritasin lihtsalt hingamise õigesse rütmi tagasi saada. Peale seda tekkis korralik peavalu ka, aga ma ei lase end sellest heidutada- ma ei olegi päris lootusetu juhtum, võib-olla ühel päeval suudan mina ka täiesti kukkumisevaba lauataja olla!

Lauatamine sai siis selleks korraks läbi ning kuna olime Andorrale väga lähedal, siis käisime kääru sealt ka läbi- tankisime autot ja sõime lõunat.

Andorras leidsime karastavad keelekastmed

Vahepeal käisime ka Valencias ühes sealses Vene poes, sest ma ei suutnud oma tatraisu taltsutada. Hiljem selgus, et Hannese õde tegi meile üllatuse ja saatis meile Eestist paki, mis sisaldas samuti tatart (sorry, Kaisa, lubame, et tatar läheb ikkagi kasutusse).

Vene poe rüüstamise tulemus

Joan kutsus meid mõned nädalad tagasi endale külla, et tema teleskoobiga täiskuud vaadata. Tunnike enne saatis Joan sõnumi, et äkki saaksime õlu või muud sarnast tuua. Kuna meil polnud kodus mitte ühtegi alkoholi peale viina ja pühapäeviti pole ükski koht lahti, siis võtsimegi viina kaasa. Teel tema juurde pidime väikse kolmveerandtunnise pausi tegema, sest Benicassimis lõppes pühakute nädal ning selle auks tehti täiesti uskumatu ilutulestik. Aastavahetuse ilutulestik pole sellega mitte ühelgi tasemel võrreldav- saluut kestis peaaegu veerand tundi ning oli tõeliselt võimas.

Joani juures tekitas meie toodud viin aga tõelist elevust, sest hispaanlased on rohkem õlu- ja veiniinimesed. Meie tegelikult ka, aga tol hetkel meil lihtsalt polnud midagi muud kaasa võtta. Kui viin lauale pandi, siis paarile julgemale pandi pits ette. Valasime pitsid täis ning mina kui innukas eestlane, võtsin ikka kohe terve pitsi korraga hinge alla, aga siis vaatasin, kuidas hispaanlased ühte pitsi omavahel ringi saadavad ja suurte silmade ning lahtiste suudega mind vaatavad. Oih.

Kuna meil oli nüüd Valenciast toodud eestipärast toitu, siis sai õhku visatud idee teha eesti toidu õhtu. Mõeldud-tehtud. Külla tulid küll ainult Joan, Esther ja Jose, aga hispaanlased on niivõrd elavad ja valjud, lisaks igaüks räägib üheaegselt oma juttu, nii et suurema seltskonnaga ei suudagi sammu pidada. Pakutud sai siis neile meie versiooni kartulisalatist (neil on see siin "vene salati" nime all, kuid nad teevad seda veidi teistmoodi, kasutades näiteks tuunikala), tatart, küüslauguleiba, sprotte, marineeritud kõrvitsat ja küpsisetorti. Hittideks kujunesid tatar ja küüslauguleivad ning muidugi nõuti viina (nagu me jooks seda vee asemel, aga pakutud seda sai).

Joan tahtis eesti muusikat kuulata, nii et panime telekasse taustaks suvalise Youtube'i eesti laulude laululisti mängima. Esiteks märgiti ära, et meil on väga palju muusikavideosid tehtud looduses ning teiseks see, et meil on palju patriootlikke ja võimsaid lugusid. Suurima ekstaasi tekitas neis aga Gunnar Grapsi lugu "Valgus", sest see on lihtsalt niiiii lahe laul.

Helendasin hispaanlaste keskel

Olime teinud 3 ringi viinapitse ja pakkudes Josele neljandat teatas ta rõõmsalt: "Ei-ei, ma pean veel koju sõitma". Oota, mida?!?!? Siin on küll 0.5 promilli roolis lubatud, aga 3 pitsi viina paneks ilmselt isegi Hispaania politsei kulmu kortsutama. Autot me siiski kinni kiletama ei hakanud, sest meie segaduses pilgud pakkusid neile tohutult nalja, sest Jose "elab ju ainult paar minuti kaugusel". Olgu, mis siis ikka, tegu on meist ka ca 15 aastat vanemate inimestega, imelik hakata neile näppu viibutama ja moraali lugema.

Vahepeal toimus Benicassimis ka paellade päev, mille puhul pandi kogu kesklinna liiklus kinni ning terve peatänav ning kõik kõrvaltänavad täitusid lõketega, millel küpsetati paellasid, hispaania köögi kõige tuntumad riisirooga. Sõpruskonnad tulid lihtsalt kokku ja kokkasid terve päeva, õhtul toimus päeva lõpetuseks ka kontsert.

Paellade päev Benicassimis

Eriti äkiline paella

Veebruari alguses tuli nädalaks ajaks meile küll terve minu pere ning siis sain oma perele korralikult giidi mängida. Sundisin neid tuuri tegema Barcelonas ja Valencias, ronima mägedes, ujuma kaljude vahel, käia rattaga sõitmas jne. Väga-väga tegus ja väga-väga äge nädal oli, mul oli siiralt hea meel, et nad meile külla tulid ning kui nad ära läksid, siis saatsin nad rõõmsa näoga ära ja pärast nutsin salaja lennujaamas nagu väike laps.

Perega ringi reisimas

Avastasime Hannesega täiesti juhuslikult koha Montanejos, kus vesetemperatuur on aastaringselt 25C. Viisin kohe pere sinna ja käisime ujusime kaljude vahel. Siiani vaieldamatult lemmikkoht Hispaanias, lihtsalt imeliselt ilus.

Läksime mööda rannikuäärt rendiratastega sõitma ja võtsime õega tandemratta.
Halvim. Idee. Eales.

Isal oli elu kõige soojem sünnipäev- tegime tähistamiseks lausa väikse grilli

Olemegi lõpuks ometi peaaegu jõudnud tänasesse päeva, ainult üks asi veel- käisime laupäeval Estheri ja Joanil külas ning meiega koos oli ka nende sõber Jose nr 2 (mitte 3-pitsi-ei-tee-midagi Jose) koos oma naisega. Selgus, et Jose nr 2 ja ta naine tegutsevad mõlemad kohalikus raadios, kus tehakse igal teisipäeval inglisekeelne programm, kus siis arutatakse erinevaid maailmaasju või käivad välismaalased oma elust jutustamas. Kuna me oleme pärit nii eksootilisest kohast nagu Eesti, siis viis asi selleni, et homme, 16.02 läheme me siis raadiosse rääkima Eestist ja oma elust-olust Hispaanias. Ma tunnen juba ette, kuidas närv mu inglise keele oskuse nulli viib, hääle värisema paneb ja kõik mu teadmised Eestist ajust kustutab. Igatahes saab põnev olema.

Ma ei hakka seekord igaks-juhuks lubama, et teen järgmise postituse vähem kui kahe kuu pärast, aga ma luban, et ma püüan.

Kui olime minu pere lennuki peale saatnud, läksime vaatasime veidi vihmases Barcelonas ringi

Güelli park Barcelonas, mis kujutab seda, kuidas looduskeskkond on lahutamatult ühendatud arhitektuuriga

Güelli pargis

Mina (kui keegi on mu näo juba suutnud ära unustada), Joan, Esther, Jose ja Paula (vist). Hannes tegi selfiet nii osavalt, et ise peale ei jäänud, nii et tema nägu peate kahjuks ise ette kujutama.

Kui tekib huvi meie postitusi jälgida, siis ülespoole kerides saate lehe paremal pool sisestada oma e-maili aadressi ning uue postituse korral saadetakse Teile e-mail :)